Kandy järve ligi ei pääsenud kuidagimoodi, sest ümber järve lookles lõputu aedikusse aetud inimmass.
Kandys juhtus olema mingisugune Buddha Hambatempli festival. Deb hoiatas meid küll, aga tulime ikka. Deb saatis meid teele oma autoga ja pojaga ja sõnadega Enyoy the Festival. Koogid, banaanid ja jogurti pani ka teele kaasa. Kolme tunniga pidime olema Negombost kohal, aga kuna liiklus nii venis ja koosnes tohutust hulgast tuk tukidest, möödakihutavatest bussidest ja paljust muust, siis läks aega üle 4 tunni.
Sõitsime natuke aega mägedeski ja nägime vaateid. Piiblimägi.
Õnneks, õnneks ei olnud hotell Kandy kesklinnas. Kesklinn oli aedikutega kõik sisse piiratud.
Üks osa järjekorrast kulgeb seal üleval platvormil.
Hotell on linnast mingi 3 km eemal. Õnneks. Nääpsukesele hotelli naisadminnile ütlesime, et me oleme e-ston-ian, like stone, nii et osasid oma pakke jõuame ise ka kanda, tänan väga. Ma ei orienteeru ikka veel siinsetes rahanumbrites, ja ma ei tea ka, kellele ja kui palju tippi peab andma, või ei pea.
Kesklinnas aga, heldene aeg. Kandy kesklinn on üks koledamaid kohti, mida ma näinud olen. Kus nüüd tahaks Mauritiusele või Balile tagasi ja oskaks sealset olu hinnata paremini. Kandys oli kõigile neile palveränduritele lisa- wc-sid püsti pandud ja jagati ka toitu. WC-d ei suutnud siiski sellele massile vastu panna. Üle uriiniojade hüpates mõtlesin, mis programm see küll sunnib niiviisi järjekorras seisma, plätud ja kotid kuskile suva tänavale jätma ja nii edasi. Templisse vist ei lubata miskit kaasa võtta. Seda, mida Buda hambaks peetakse, nad tõenäoliselt näha ei saa ja minu arvates oli tempel ise ka imepisike.
Kotid tänaval.
Kogu riigi politsei jõud ilmselt olid kohale käsutatud, et mingit korda hoida ja muuseas meid üle tänava aidata. Külli lubas politseimehele teada anda, kui üks must mees ei lõpeta meie vedamist mingile tantsulkale. Kohalikku tantsu juba nägime lennujaama ees ka. Nende erinevate mustade meeste, kes meile kõiksugust infot tahtsid jagada, sõnade kohaselt olevat templi ümbruses praegu pool miljonit kuni 3 miljonit inimest. Kui palju siis täpsemalt, tahaks teada???
Kandys on üldse ainult 3 pikemat tänavat ja Hambatempli ümbrus ja kujutage ette nende miljonite vahel trügimist. Ruuporitest pidev lärm, autode lakkamatu pasundamine ja kõigest sellest peavad kõik ju üle karjuma. Ma ei tea, kuidas te seda haisu endale ette kujutakski. Lisaks klammerdub pidevalt keegi külge ja hakkab meeleheitlikult kuhugi suunama.
Ühesõnaga, Kandys on väga hea tutvuda kohaliku olustikuga. Igat tänavatoidu putkat vaadates ma tundsin, et kõht ei olegi enam üldse tühi ja mitte kunagi enam ei lähe ka.
Turult saime lõpuks arbuusi, papaia, mangod ja avokaadod (pakun et umbes 4 eurot vast läks kokku või ma ei teagi), mis lükkasid näljasurma jälle edasi. Hotelli poole kõndides, linnast väljas, leidsime alles toidupoe, kus aga toitu ennast absoluutselt ei olnud. Võtsime siis mõne kemikaali ja arve oli suurem kui turul. Kemikaal ei ole odav.
Nii see palveränd siis kujunes. Umbes 6-7 tundi kogu aeg jalul, kuna ma tagurdasin igast putkast kiiresti välja. Nii jäidki jalad puhkamata. Tõelised palverändurid olid valgetes riietes ja paljajalu (kust sa enam oma plätusid üles leiadki) ja mõned puhkasid väsimust jahedamates kohtades pikutades.
Mõtteainet pakkuv päev. Loodan, et kõik see kilomeetrite pikkune trügimine ja vintsutus toob mõne valgetes riietes inimese ellu imesid.
Kommentaarid
Postita kommentaar