Otse põhisisu juurde

Nuwara Eliya. Matkapäev. Kosk, templid ja lehmad

 

Sri Lanka kliima olevat kõvasti muutunud peale 2004 aasta tsunamit. Vanasti olevat Nuwara Eliyas sadanud palju vähem, ja põhiliselt mais ja juunis. Nüüd sajab liiga palju. Praegu on aprill ja kell 12 päeval hakkab kallama. Kuni hilisõhtuni või ööni.

Selle tõttu alustasime matka kell 8. Päike säras. Sooja keris vist 25-ni. Meie öömajas töötav Raghu on väga sõbralik ja entusiastlik. Vedas meid ümbruskonna kaunitesse kohtadesse, mida me ise poleks avastanud, või igal juhul ma poleks nukatagustesse põõsastesse ronima hakanud.

Kosk Lover's Leap. Langeb alla Sri Lanka kõrgeimalt, Piduruthalagala, mäelt.


Teepõõsad.


Tee koseni.


Vana tamili tempel.



Kohalik haigla.


Väga veidrad õhust ja nisujahust, seest tühjad krõbedikud. Natuke riivšokolaadi sees. Ma sain alguses aru, et pannkoogid tuuakse. Tühjagi. 

Mingi vanamees sõitis rolleriga kohale, surus kätt ja ütles et tema nimi on Baba - aga ma võin nime suhtes eksida. Siin enamus ütlevad tere vastu, kui naeratad ja lehvitad ja nii.


Lehmakesed käivad ka omale kaubanduskeskusest kleite valimas.

Matk pidi kestma 4 tundi, ja siis ma vaatasin, et koduni veel 20 min, ja siis panime vastassuunas teise mäkke.

Buda ja finiš! 


Ilmselt nende munkade kujud, kes siin on olnud. Üks oli sinise nahaga, üks hästi lühike ja üks hoopis teistsuguste riiete ja pikkade juustega. 


Kompleks oli mäe otsas ja päris huvitav.


Vaade linnale trepilt.

Peale selle võisime hakata kodu poole astuma, 3,3 km veel. Kokku, Raghu arvates, võis minna võib-olla 17 km või nii. Aa, ja turg veel vahepeal, et saaksime papaia, avokaado ja pisibanaanid. Vihma hakkaski kallama kell 12, nagu lubatud, seal Buda mäe otsas. Müristab, välgutab ja troopiline soe paduvihm. 

Tegelikult oli see matk väga vahva.

Kodus tõmbasime hinge ja kui vihm õhtul üle jäi, läksime uuesti Nuwara Eliya linnaga tutvuma.

Indiapärane kohalik restoran. Aga minu arvates mitte väga odav. Kahepeale umbes 10 euri, kui ma õigesti arvutasin. No aga linnakese peatänaval ja kenad plekk-kausid ja kelner ja veepudel ka. Need, kes võtsid riisi asemel naani või rotit (ehk saia), said selle plekk-kandiku peal toidu kokku segada. Kastet aidati saia külge pöidlaga. Väiksemas kausis on karri.

Igas söögikohas saab käsi pesta. Ma kartsin, et hullemad veeolud on. Aga vesi paistab läbi, sellega on hästi. 



Oli bussijaam ja kusagil lähedal ka rongijaam.

Vaba hobune leidis linna muruplatsilt omale heina.


Tänavatel in väga palju flegmaatiöisi koeri. Mõni on maru kärnas, mõni mitte niiväga. Meie öömajal on ka vist üks vahva vanaldane koer ja kaunis valge kass.

Koogid ostsime koju kaasa. Kook 50 senti umbes. Puhas suhkur ja mingisugune želee.

Siin mägedes on hea energeetika.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...