Reisikirev

  Päikesetõus Lanzarote lennuväljal. Koerake reisib ka. Barcelona poole tagasiteel.  Lanzarotele tahaks kevadel tagasi tulla! Näha, kas viinamarjataimed on suuremaks kasvanud, millised kaktused kevadel õitsevad. Koobastesse ronida. Ookeanilainetesse kasta. Vulkaanilisel maastikul jalutada. Lanzarote on minu arvates kõige kaunim ja stiilsem Kanaari saar. Või-olla isegi, et kõige kaunim minu eelnevalt kogetud saartest.  BCN T1 ... T2 ...

  Fuerteventura kogu aasta 21-st vihmapäevast 1 oli täna. Küll vedas. Lanzarote ja Fuerteventura saarte vahet sõeluvad kiired praamid, 35 minutiga jõuab kohale.  Siia tulime selle tõttu, et Lanzarotel bussiga aaloe farmi ei saanud minna. Nii et, palun väga, Fuerteventura aaloe vera keskus. Need olid kollaste õitega aaloed. Liivadüünid on põhjus, miks Fuerteventurale tullakse. Surfarid saavad lõbutseda. Praegu, talvel, küll maru kõva tuul ja ujuda ei saa. Põhjatuuled ja sooja ainult 19 kraadi ringis. Kohalikud käivad teesärgi ja šortsidega. Ma tõmbasin jope luku kinni. Surfareid oli hulganisti. Fuerteventura on jällegi hoopis teistsugune kui teised Kanaari saared. Suuruselt Tenerifest järgmine, aga elanikke kõige vähem. Saar madal, laavakivine. Külad väikesed, vanad, luitunud. Mitte mingit Manrique kunsti. Siia rohkem tulla ei tahaks. Aga hea, et ära nägin, ei jää kripeldama.  Aga vahva ikka, naabersaarel restoranis lõunasöögil käia. Vein oli kohalik, Fuerteventura oma, sa...

Hõbedased kalad saatsid kollast allveelaeva terve tee. Ei tea, kas lootsid snäkki saada või vaatasid, et suur kala läheb, paneme järgi. Kahejalgsed seespool, uimelised väljaspool laeva.  Tõesti veider, et planeeti nimetatakse Maaks, kuigi vett on siin samuti hiigelsuur ports ja vee all on täiesti erinev elu ja keskkond.  Laevavrakk. We all live in the yellow submarine, yellow submarine, yellow submarine... Kollane allveelaev olevat Soomes valmistatud ja sukeldus 30 m sügavusele. Siis tuli põhi ette.  Igal juhul, niisugust huvitavat kogemust mul varem ei olnud. Tenerifel jätsime allveelaevaga sõitmata, logistika oli seal kuidagi keerulisem, et kuhu täpsemalt minna ja nii. 

  Playa Blanca on Lanzarote lõunaranniku kuurort. Ilm on siin soojem kui Arrecifes. Hommikul oli vähemalt 26 kraadi. Ilm on tegelikult üldse soojemaks muutunud ja tuul vaiksemaks jäänud. Mõned päevad on nüüd saarel calima, kolmapäevaks pidi lahkuma. Calima on Sahara kõrbe põhjustatud kollakas sudu, mille tõttu on taevas minu arvates väga kaunis. Päike paistab läbi selle sudu ja peegeldus ookeaniveel on omapärane, pehme. Tuul pidavat calima järgmiseks puhuma Amazonasele. Kas tõesti ja mil viisil, seda ma ei mõista. Calina olevat selleks hea, et kannab siia taimede jaoks mineraale. Taas, kas tõesti? Playa Blancas oli vähemalt 2 randa, üks samanimeline ja teine Flamingo nimeline. Esimene asus kohe bussijaamast mõni minut minna, teine veidi kaugemal ning oli kividest ehitatud muulidega ümbritsetud, nii et lainetevaba vesi nagu väikese kausi sees. Liiv oli valge, vulkaanilised kivid mustad. Ookeanivesi selge, küllaltki külm ja maru soolane.  Valge lind. Siin, Playa Blancal, Euroopa...

  Estonian ladies! Olá!  Väga liigutav, et keegi meid Teguise turul ära tundis ja hõikama vaevus! Kodune tunne! Teguise turg on veel suurem ja huvitavam kui Valmiera oma ning toimub igal pühapäeval kell 10-14. Teguisesse saime bussiga, umbes 25 min sõitu Arrecife bussijaamast.  Ökoviljad. Tänavamuusikud. Putkad kõiksuguse huvitava käsitööga, Itaalia ilusate hilpudega ja muude hilpude ning kila-kolaga. Veini ja kitsejuustu. Töötas klaasikunstnik. Kogu turgu selle lühikese ajaga läbi vaadata mina küll ei jõudnud. Küll aga ma sain üht parimat kooki, mida ma üldse kunagi saanud olen. Isetehtud suur känakas, maru palju apelsinitoodet sees, koos apelsinikoortega.  Teguise on järjekordne kaunis Lanzarote küla, valgete majakestega musta laava taustal. Söögikohti ja kunstnike butiike täis tipitud, pühapäeval lahti maru palju uksi, uste taga põnevad asjad ja lõunamaa lõhn.  Ja siis me ronisime sinna mäe otsa Santa Barbara kindlusesse. See väike kastike mis künka otsas, ta...

  Cesar Manrique on Lanzarote saare päästnud kõrghotellide ja muu säärase jampsi käest. Selle koleduse asemel teenib Lanzarote nüüd turistidele huvitavaid, loodusega kooskõlas olevaid, Manrique projekteeritud ehitusi näidates. Looklevad jooned, ümarad ruumid, vulkaanilisest kivimist, puidust, klaasist kenasti kokku sobitatud.  Üks ehitis näiteks on Mirador del Rio vaateplatvorm. La Graciosa saar paistab. Võimas kaljune vaatepilt. Hoia kõrvu kinni, et tuul ära ei viiks.  Platvormiga hoone ise on samuti kena, keerdtrepiga, loogeliste joontega, suure klaasist seinaga, kohvikuga ja nii edasi. Musta ja valge kooslus. Tehtud inimeste rõõmustamiseks. Manrique armastas naudinguid. Kaktuste aedki on Manrique kunstiteos. Samuti saab vaadata tema vulkaanilistesse koobastesse kujundatud maja. Sellist maja, ma usun, et kusagil mujal ei näe. Üle saare on tema kujundatud monumente ja nii edasi. Näiteks Monumento al Campesino ja selle juures asub kena kompleks, ikka taas kohvikute ja mõn...

Lanzarotel asub kaktuste aed, kus kasvab tuhandeid kauneid ja omapäraseid kaktusi. Aed on ümbritsetud kõrge vulkaanilistest kivimitest müüriga, mis kaitseb taimi tuule eest, nii et neil on mõnus ja turvaline. Poorne vulkaaniline kivim pidavat hoidma niiskust, seega pole ime, et kaktused on kõvasti kasvu visanud. Mustal kivimil paistavad värvilised taimed dekoratiivsed ka. Kaktuste aia on kujundanud Cesar Manrique, kes oli üliandekas kunstnik, skulptor ja loodusaktivist. Mul on tema vastu sügav imetlus tekkinud. Oli mees, kes oskas näha suuremat pilti, luua väga harmoonilisi keskkondi. Saarel on mitmeid tema kujundatud kauneid kohti, näiteks nagu see koobas, kus eile käisime. Need kõik on tuntavalt tehtud inimeste jaoks. Et külastajatel oleks kaunis vaadata-kuulata ja mugav olla, jalutada ning istuda. Inimese tehtu on peenelt sulandatud loodusega ja materjalid on looduslikud. Tõsiselt kahju, et Tartus nii harmoonilist linnapilti ei soovita ega osatagi luua. Inimeste suhtumine ja enese n...

Lanzarotel on toimunud hiiglaslik vulkaaniline tegevus, mida on näha Timanfaya rahvuspargis. Suur osa saarest on kaetud kõva vulkaanilise, mitut erinevat värvi kivimiga. Sellisel kivisel pinnal ei kasva eriti mitte midagi. Aga väga ilus on seda maastikku vaadata. Hea tunne on tahkunud laaval kõndida. Loomulik, ürgne, taltsutamatu. Maa süda tuksub nii maapinna lähedal, et kivipuru, mida sai katsuda, oli lausa kuum. Näha sai ka maa seest purskuvat aurupilve ja vaoshoitud leeke. Ei tea, kaua see tulevärk seal end veel vaos hoiab? Vaikselt maa alt taldu soojendab? Vulkaanid on erilised, müstilised nähtused ja nende juures on mõnus olla. Järgmine vulkaaniline nähtus oli põhjarannikul asuv Cueva de los Verdes. Vulkaanilise tegevuse tagajärjel tekkinud koopad, mida inimese käsi oli kunstipärasemaks ja turistidele kättesaadavaks disaininud. Mis mulle väga hea mulje jättis, oli ka kohaliku kunstniku Cesar Manrique kujundatud Jameos del Agua. Väga kenasti kujundatud üli puhas koht. Seal olid sam...