Reisikirev

Kui Blue Penny muuseumis soovisin, et oleks saanud pildistada, siis Mahebourgis asuvas muuseumis oli palju autentsem ja huvitavam info ning pildista palju jaksad. Sain Mauritiuse ja ühtlasi kogu maailma orjandusliku ajaloo kohta infokilde juurde. Mahebourgi sõitsime seetõttu, et see asub lennuvälja lähedal ja meil läks õhtul taas Turkish Istanbuli poole. Mahebourg asub saare kagurannikul, siiani olime seigelnud läänepool, edelas ja loodes. Mahebourgis lootsime, et ehk õnnestub taas tänaval taksot saada. Ei õnnestunud. Viimaks tuli kohalik buss. Elusees poleks oodanud, et mõni buss viib lennujaama, aga küsisn järele ja viiski. Punaste õitega puu, mis õitseb ainult detsembris ja vilju ei ole, nagu ma aru sain.  Nii et kas orjandusliku korraga - hiljuti alles, ja ega see traditsioon pole kuhugi kadunud - saar on paradiisisaar, nagu välja reklaamitakse? Vastus sõltub igaühe enda nägemusest ja oleneb, millise nahavärviga ja millisesse maailmajakku oled sündinud.  Loodus on vulkaani...

  Ma satun väga harva niisugustesse restoranidesse, kus mulle toit ka maitseb. Sest Eestis selliseid ei ole. Ärge mulle kartult - ükskõik mis kujul - ja kastet pakkuge. Flic en Flacis kõndisime jälle seda nurgatagust tänavat mööda ja restorani ees jälle silt, et bufee ja elav muusika. Mõlemad meeldisid väga. Seastar hotell, padjad ka viisnurksed. Kevin tuli meie laua juurde laulma. Teisel mehel on trumm ja susside küljes ka muusikariistad. Ütlesime, et ainult Mauritiuse laulu palume. Ainult.  Nii ma sain järjekordselt aru, et soe kliima on minu loomulik elukeskkond ja lõunamaa toit koos vürtsidega tekitab mulle kodutunde. Istud õhtul õues, tuuleke puhub, palmid kõrguvad peakohal, mingid linnud teevad öösel kummalist röhkivat ja krigisevat häält, põõsastes siristatakse, kassid lähevad prügimägedele jahile, ise enam väga ei higistagi, nahatoon on muutunud täpselt õigeks, ja mõtled, et kuidasmoodi minul küll siia õnnestus saada. Täitsa uskumatu imelugu, kui järele mõtlema hakata....

Türkiissinised ookeanilained uhuvad valgeid korallitükke heledale rannaliivale. Mauritiusel on ikka väga pikad ja kaunid rannad.  Eriti kaunites randades on eriti kallihinnalised õlgkatustega onnid koos valvuritega ja rannatoolidega heas toitumuses kahejalgsetele. Minusugused võivad siiski ka mööda rannaliiva lonkida.  Aga minu toas elab nüüd peale sipelgate ja sääskede ka väga suur ämblik Wolmar. Vahib mind toolilt. Väga vilgas, pildile ei taha jääda. Ja maru suur. Kiire troopiliste ämblike googeldamine andis teada, et ehk ta tuli sipelgaid ja sääsi sööma. Suht ohutu nagu need hiidsipelgadki. Kui hammustab, siis väga hullu ei tohiks olla. Sääskede vastu pidi aitama sidruneukalüpti õli. Piserdadin üle oma voodi ja köögiukse kardina. Sääski lendas sisse terve parv ja mu toas on Wolmaril nüüd süüa küll ja küll. Täna läksime otsima, kas kohas nimega Wolmar on rahvuspark kitsedega. Oligi, ainult et eravaldus. Öeldi, et minge ära, täna algab jaht. Kitsed kahjuks ei tea sellest veel...

Le Morne ongi see mägi, millele orjad põgenesid, ja millelt nad tagaajajate eest alla hüppasid. Morne tähendabki leina. Eilse teema jätkuks suisa pidime seda vaatama minema. Hommikul ootasime mitmes peatuses buss nr 5-t, sõitsime koguni jälle Cascavelle, et seal on õige peatus. Cascavelles on, aga teadagi, anomaalia. Lõpuks selgus kohalike inimeste küsitluse tulemusena, et buss nr 5 käib umbes 2 korda päevas, ei tea, kuna, ja ärge nähke vaeva. Nii me sõitsime Mauritiuse alumisse otsa taksoga. Umbes 50 min ja Cascavellest 1500 ruupiat.  Le Morne Brabant on väike poolsaar Mauritiuse edelaosas. Siin on väga kena liivarand, Vaikse ookeani vesi täiesti läbipaistev ja ikka türkissinine. Liiv hele, korallide katkised tükid natuke teistsugused kui Flic en Flaci rannas.  Ja nagu eile soovisingi, rannas hindud ja eurooplased. Mitte mingit kisa. Hindud saatsid rannaliival oma palved taeva poole teele - lillede ja tillukese lõkkega liiva sees. Väga armas ja kodune. No ja ega lepinguline m...

Mauritiusel on palju vasturääkivusi ja vastuseta küsimusi. Püüan teile anda pildi täna kogunenud infost. Hoiatan, et see on täiesti subjektiivne ja ainult minu tehtud järeldused kogetu põhjal. Täna logistasime bussiga uuesti Port Louisi, et uurida välja, misasi on Aapravasi Ghat, oluline vaatamisväärsus. See oli kivist hoone ja asus kohe bussijaama kõrval, sadamas. Sadamas asus Aapravasi Ghat seetõttu, et see oli olnud immigratsioonikeskus. Mahutas korraga 600 immigranti ja ohvitserid, valvurid ja muu personali. Siia toodigi immigrandid, anti neile niiöelda pildiga töötõend ja umbes 2 päeva jooksul jagasid suhkruroo istanduste omanikud omale tööjõu välja ja viisid tööle. See oli aeg, mil taheti orjus kaotada ja brittidel tekkis sellega seoses uus geniaalne idee - viia läbi Great Experience. Geniaalne idee, mida hakati Mauritiusel katsetama, seisnes selles, et orjade asemel toodi suhkruroo istandustesse teistest maadest niiöelda lepingulised töölised. Inimesed püüti kinni või siis niiöe...

  Täna me esinesime Sega tantsutrupi koosseisus šõuga aafriklastele ja turistidele. Ühes katusebaaris. Kas oleme nüüd homses ajalehes või. Tantsutrupp tahtis juba ammu koju ära minna, aga kaks blondiini uhasid ikka edasi. Mulle tundus, et mul terendab siin uus karjäär, aga ei midagi. Trupp pani lõpuks ikka minema ja kõik. Kuna me käime nüüd teisi tänavaid mööda, siis avastasime ühe maru peene restorani, kus algas Sega šõu. Enne oli buffee, väga hea lõunamaine toit. Ja siis läksime katusele. Sega on Aafrika tants, laul ja trummikolin. Kolm neegriplikat kukkusid keerlema ja hööritama ja kolm neegripoissi tegid kolinat. Pluss üks sünteka poiss. Pärast tuli keegi vanaproua meile ütlema, et meil läks väga hästi ja kas me oleme varem ka Segat tantsinud. Eesti naine ei jää rahvatantsus kellelegi alla. Kuigi kolisime ainult mõne tänava jagu Flic en Flacis, siis jõudsime nagu hoopis teise maailmajakku. Indiast ja Euroopast veel rohkem Aafrikasse. Hindud valdavad lisaks muudele keeltele ka i...