Vulkaanisaare rannad on vulkaanilisest materjalist, nagu arvata võitegi. Vulkaanisaar on klassikaline paradiisisaar.
1.aprill, karjalaskepäev. Lasksime endid rannatuurile. Alustasime Los Cristianose randadest, kuskandis me ise elame ja uhasime mööda rannikut ülespoole. Playa de la Americas ja kõik need teised, kuni Costa Adejeni, ühesõnaga, kuni pimenema hakkas. Siis ümberpöörd ja vähe teist teed tagasi. Ujumas käisime liivarannas, selliseid oli ka. Ongi nii, et ülisoolases ookeanivees võid kasvõi istuda, põhja ei vaju.
Mingi kümme tundi tuli ringi uhamist. Päike ja ookean on ikka uskumatud. Olin ammu ära unustanud, et soe ilm on olemas. Sooja 30 kraadi. Paradiis.
Rannapromenaad.
Mägede ja ookeani vahel on ülivähe ruumi ja siia on ehitatud ülipalju hotelle, söögikohti, poode, jne, kuhu kõik see turistimass oma raha saab tuua. Kohati oli Aasia hõngu fiilingut. Aasia, ohhh!
Majutus asub Los Cristianose servas, tupiktänavas, kus on täiesti vaikne. Öösel ei ole mingit lärmi nagu kesklinna tänavatel. Hotell on ehitatud mäe küljele ja meil on kõige ülemine korter. Seega meil on siin päris oma mägi ka. Üksjagu ronimist ja vägev vaade. Alumisel korrusel on bassein.
Meil on ka oma metstuvi paar, kes ehitab pesa rõdu kõrval asuva palmi otsa. Nad hoiavad meil silma peal. Üks tuvi käis rõdu äärel poseerimas ja pesa jaoks hangitud oksakest näitamas. Olgugi lennuvõimetutel kohvitassid, aga näe, lennuvõimelistel on oksakesed.
Kui ma nüüd kirjutamise lõpetan, siis on juba 2.aprill. Mõne tunni pärast plaanime minna saare teist piirkonda avastama. Ehk kõnnime vähe aeglasemalt, et puhkamine nii võhmale ei võtaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar