Otse põhisisu juurde

Kolelinn Santa Cruz sisalikupäeval


Santa Cruzi oleksime tahtnud nagunii ära näha. Ikkagi tuntum koht saarel. Bussiga kihutasime mööda kiirteed tunniga kohale. 

Palmetumi ehk palmiparadiisi külastus lõi sellel arusaamal, et palme on kahte sorti: ühed mis kasvatavad kookospähkleid ja teised, mis kasvatavad datleid, jalad alt. Kuussada sorti palme kasvatasid väga erinevaid vilju või misiganes need olid. Palmid on ühed mu lemmikud, nii et vahtisin nõrkemiseni. Esindatud olid erinevate kontinentide palmid, seega nagu väike ümbermaailmareis! 

Näiteks sellised asjad palmitüve küljes.



Või sellised.


Ookeani taustal.


Palmipoku.


Sihvakad.


Ohhh...


Mõned kasvasid vees.

Kui enam ei jaksanud vahtida ega sammugi astuda, vajusime lähedalasuva söögikoha uksest sisse. Selgus, et ameerika värk. Menüü oli laual ruudukese sees ja nuputelefoni omanikud süüa ei saa. No hästi, aidati see ruuduke tööle saada. Esimest korda elus vist juhtus, et sonkisin natuke salatis ja saatsin tagasi. Pole eriline konservifänn. Sääsed salati sees ka ei meeldi.  Nurgas passis sisalik verise lipu taustal. Kokkuvõtvalt, mitte midagi sellist, millega lõunarannikul olime harjunud. Vallutajate jäljed sadamalinnas.

Täna oli seega kompensatsiooni päev eelnevatele.

Veel Santa Cruzi kohta: kividele joonistatud muusikud jne. Kaldus silmapiir.


Kenam siiski kui Annelinn.


Minevik ja tänapäev korraga. Palm on vahva.

Seejärel hakkas jälle vedama, sest kojusõidu buss juba ootas peatuses. Santa Cruz sülitas meid kiiresti välja. Santa Cruzis puudus see eriline fiiling ja eufooria, mis mujal saarel ja eriti Teide juures hõljub.  Suured kolelinnad ja mina ei kuulu kokku.

P.S. Sisalikuteemad tulid jutuks juba kolelinna sõites ja suuremad ning väiksemad sisalikud ilmusid pidevalt lagedale.

Tagasi Los Cristianoses, käisime dinosauruse poes. Ei olnud nii tore nagu Paradiisi pood.

Selline vimka universumi poolt tänaseks mõtiskluseks. Vahva kui ta suhtleb ja omaette itsitab. Lausa kuuldavalt. Ma itsitan vastu. 

Õhtuks naasesime värske salati, eriti magusa meloni, tillukese hästilõhnava ananassi, kohalike väikebanaanide, kaktuse ja aaloe moosi ja muu elusa kraami juurde, hõissa!

Päikeselist õhtu jätku teile! Tänu, et saatsite mulle lumepilte ja häid soove, loodan, et kevad kogub põhjamaal ka hoogu!

P.S. Joogatasite ikka eile?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...