Plitvice järvede rahvuspark, teine päev

 

Hommikul oli taevas hall ja halliks see jäigi. Soe sügisilm. Käisin vaatasin Plitvice järvede rahvuspargis need parempoolsed järved ära. Rada kulges jälle järvede kallastel ja kohati kaljude all vee ja koskede kohal. Vesi ikka täiesti läbipaistev.

Väikesed kosed. Järved on mitmel tasandil, ülemistest voolab vesi koskedena alumistesse 

Lihtsalt kõnnid järvel ja vaatad parte ja kalu. 

Saarmas nägi mind enne kui mina teda. Pea paistab puuoksa all, keset fotot. Paksuke, läikiva karvaga loom. Alguses oli kalda ääres. Saarmad, kalad ja pardid näikse end siin turvaliselt tundvat.

Mõni tund matkamist ja jõudsin siinse kõige suurema koseni. Ikkagi võimas tunne sellise loodusnähtuse juures olla. Siiakanti jah tasub sügisel tulla. Kuna kosk asub esimese sissepääsu lähedal ja on väga populaarne, siis siin oli praegugi tunne nagu klassiekskursioonil. Mis veel suvel on. Mujal siin nii hull ei ole, leidsin ka üksildasi paiku, kuhu keegi ei viitsi nähtavasti tulla.

Järvedel saab praamiga sõita. Vahemaad on päris pikad ja juhul kui ei jõua õhtuks väljapääsu juurde tagasi. Aga niisama ka hea jalgu puhata. Üks neist tüdrukutest, kes hommikul parki läksid, ei tulnudki bussiga tagasi. Ära oli eksinud, ei tea, kuidas see võimalik oli. Aga ei, õhtuks oli ikka hostelis tagasi.

Koobas, mille kaudu sai järgmisele tasandile. Alt üles. Või vastupidi.

Sügis.

Plitvice on tõesti väga kauni loodusega paik.