Täna on ootamiste päev. Edasi lükati ainult seda Tallinn-Arlanda lendu, millele mina tahtsin minna. Ja muidugi ma tulin igaks juhuks lennujaama ka varem. Et juhuks kui lendu varasemaks lükatakse või nii. Seega oli mul piisavalt aega seljakoti sanga punase niidiga ära parandada. Peaaegu igal reisil tuleb see küljest ära. Nii et kui nägite kedagi punast seljakotti parandamas, siis see võisin ka mina olla. Aga ei pruukinud.
Reisima minekuga on nii, et nädalajagu enne olen maru ärevil ja põnevil, teen plaane ja valin kahe särgi vahel, et kumb kaasa saab. Kui aga jõuab kätte hetk kodu-uksest välja astuda, siis on: kes küll selle plaani välja mõtles, ja miks? Miks? Suur koduigatsus tuleb peale just ukselävel seistes. Jah, esimene samm on kõige raskem alati.
Aga see miks-küsimus. Ryanairil olid jälle odavpiletid. Ja Eestis olid ainult külmad vihmad ja hiigelarved. Kes seda välja jõuab kannatada. Sihtkoha valiku määras see, et kus ma polnud varem käinud (ma ei mõtle siin Arlandat) ja mitmetes muudes kohtades tundusid olevat samuti vihmad ja mudavood. Homme ehk kuulete, kuhu mul õnnestus jõuda.
See oli pisut üllatav...
Aga lennuk oli hilinenud kuna polnud meeskonda ja olid tekkinud veel mitmed kokkusattumused. Meeskond saabus kusagilt kaugemalt kohale ja maandusime siiski Arlandale.
Arlanda on see lennujaam, kus pole väga lihtne aru saada, kuhu minna, et õigesse terminali jõuda. Ja siin on maru pikad koridorid. Eelmine kord läks siin ikka hulk aega tühja, kuni viimaks leidsin bussi, mis viis teise terminali. Täna tuli lihtsalt matkata. Aga küllap see järgmine lend tuleb ükskord siit ka. Annan siis teile teada. Meeskond on igal juhul juba kohal.
Kommentaarid
Postita kommentaar