Otse põhisisu juurde

Päikeseline Ischia saar



Küll ma ikka oskan. Läksin valel saarel maha. Mõtlesingi, et küll see praam jõudis kiiresti ja et procido tähendab miskit itaalia keeles. Et minge välja või nii. 

Kõik ei läinud maha. Vaatasin sadamas veidi ringi, googeldasin, et kuhu edasi minna - ja ohhoo, ma olen täpike keset merd! Ja minu all on Procida saar! Küsisin siis meremehe käest, kas see polegi Casamicciola. Ei ole jah. Õnneks praam võttis mind uuesti pardale, nii sõbralikud.

 Teine katse. Nüüd Casamicciola sadam Ischia saarel. Ikka veel Itaalia.

Procida mulle meeldis esmapilgul ka väga. Majad vägevalt kaljude peal. Noh, nagu saartel ikka. Procida on veel väiksem saar. Ja sadamas rahvast jälle nagu murdu. Suvi! Procida olevat nimetatud Itaalia kultuuripealinnaks 2022. Aga ma valisin siiski Ischia.

Aga! Praamiga sõitma lubati ainult neid, kes omale nokklooma näo ette tegid. Väga karmid oldi sellega. Kui tahad merele minna, ole nokkloom! Inimesi ei lubata! Sõidu ajal õnneks oli juba suht ükskõik, mis nägu sa oled. Lennukis õnneks oli see maskeerumine üle läinud, kõik puhta näoga. Õhus võib olla oma näoga, praamijärjekorras üksteise otsas mitmekümne kaupa hunnikus koos olla võib ka, aga praami pardale ei tohi. Mereröövlid kandsid lappe küll rohkem silma peal, aga eks kombed ajaga muutuvad.

Ischia keskel on mäed. Mitte väga kõrged. Aga tänavad looklevad üles-alla. Alla mere poole on lihtne minna, maa poole tulles pühi muudkui higimulle otsaeest. Siin on ikka päeval päris soe ka. Mõnedel on ülilaiade kummidega jalgrattad, need on ägedad. Allamäge võtavad muidugi suure hoo sisse.


Mere ääres oli savipoti tehas. Väljapanek:


Tehas ise:


Sellise praamiga tulin:


Siin on üks rannake:


Treppidest üles:

Hotell on üsna selle Casamicciola sadama lähedal. Siin on teine ja suurem sadam ka, miski suurema asula juures, aga oh hoidku, millised üürihinnad seal olid. Ma usun, et siin, Casamicciolas on tegelikult palju vahvam.

Hotellist natuke maad edasi on väike pood. Sain vett, juustu ja oliive. Küll on hea, et mul arrancinod kaasa said võetud! Homseks jätkub ikka veel. Siin selline fruktikaubandus ka ei lokka, nagu Madeiral. Kaubandus siin üldse eriti ei lokka, põhirõhk vist on niisama lebotamisel.

Mõtlen veel, mida homme teha. Küll ma selle hommikuks välja mõtlen. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...