Otse põhisisu juurde

La Mortella aiad ja Forio linn



Täna ma kogesin ilu. Käisin Forio linnas ja selle lähedal asuvas botaanikaaias Giardini La Mortella. Neid aedu hakkas looma argentiinlanna ja kirglik aednik  Susanna Walton, inglase William W naine 1956-ndal ja siia on toodud taimi kogu maailmast. Nagu Aasia! Kui kaunis, kõik lokkab ja õitseb! 

Aiad on justkui mäe küljel, nii et muudkui roni mööda treppe. Viimased aiad olidki mäe otsas mu arvates. Juba siia jõudmine oli küllaltki mäest üles ronimine. Maanteed pidi ülesmäge vantsimine, kui kõnniteed ei ole, ja  päike lagipähe paistmas, see oli just see, mida ma täna teha tahtsin. 

Ma olen lapsest saadik tahtnud teada, kas neid lehti saab paadina kasutada ...


Kas te näete sama mis mina? Lootos ...


Muud vahvat ...






Ja meri paistab.


Õhtuti peetakse siin ka kontserte.

Forio asub Ischia lääneservas, seal mere ääres, rannad, turistitänavad ja elumajad. Aga siia mahtusid turistid ära ja mulle meeldis. Põhiliselt sest ma leidsin turu ja sain häid frukte. Leidsin Casamicciolast ka juba fruktimarketid üles. 

Ma sain tegelikult Caprilt ka väga häid pisikesi pirne. Väga hea sidruni sain ka, sõin kohe ära, aga see tundus küll suveniirihinnaga olevat. Sidrunid on siinkandis populaarsed.  Foriost ostsin sidrunitega turukoti, aga selle sanga sain juba tagasi õmmelda, sest see oli suveniir, mitte et tassi oma pirne ja aprikoose. Mul oma kotis olid juba rannaasjad ja veepudel.

Seal Forios ma sain juba inimestele teed juhatada. Keegi küsis midagi võõrkeeles ... ähh? Siis lõi risti ette - no selge, kirik on jah seal väikesel poolsaarel, otse jah. Ma olin selle just üles leidnud. Tahtsin poolsaart näha. Vaat aga mere värv sellel saarel niisugune ei ole, nagu Capril. 


Vaatame siis, mis homme toimub.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...