Napoli pakub jätkuvalt põnevust. Igav siin ei ole. Täna, või siis mõned tunnid juba eile, oli eriliselt vahva päev.
Tellisin endale meeldejääva ja ilusa Napoli-päeva ja selle ma ka sain. Alustuseks käisin Sant'Elmo kindlust vaatamas. See asub väga kõrgel, nii et päike on väga lähedal. Seetõttu pole ka eriti pilte. Päike silma ja midagi ei näe, mida pildistad. No ja pärast oli lennujaamas ka põnev. Aga hommikust peale.
See eesti naine Alfredo majutuses, hommikul selgus, et me olime Napoli lennukis lähestikku istunud, Ischial samas hotellis olnud, korraga hotelli kassi pildistanud, ja nüüd samas Napoli hotellis ja läheme sama lennuga tagasi. Ja mõlemal oli plaan Sant'Elmo kindlus ära näha. Ja mõlemad on üksi-reisijad, seetõttu ei räägigi teiste üksi-reisijatega. Pärast saad omale veel mingi kaaslase. Kellel seda vaja.
Ma ütlen, nagu peeglisse oleks vaadanud. Tegelikult mina olin kindel, et tema on itaallanna. Isegi kui ma oleks teadnud, et ei ole, ikka poleks rääkima hakanud. Aga noh, kuna Alfredo meid tutvustas, siis oli imelik vaikides oma võileiba pugida.
Ja siis läksime kindlust vaatama. Maps lubas 3,5 km, 50 minutit. Poole tunni pärast oli ikka veel 1,1 km. Järgmise poole tunni pärast 1,2 km. Kuigi me leidsime igasugu treppe ja nurgataguseid, kust otse saaks. Isegi küsisime kohalike käest. Kogu aeg ülesmäge ja vahepeal allamäge ka. Veel pool tundi, jälle 1,1 km. Ja siis viimased 800 meetrit ja kohal!
Kuuenurkne kindlus. Päris suur. Sees õnneks veidi jahedam ja õnneks müüdi vett. Vaated igale poole üle Napoli ja saarte ja kuhu iganes. Kui hea jahe vesi!
Mõtlesime, et tagasi võiks küll nüüd selle 3,5 km-ga piirduda, jõuaks lennule. Mul ütles telefon kuuma käes üles. Aga läksime teises suunas, mööda lõputuid treppe alla ja mööda ühte sirget tänavat ka järjest allapoole. Ma olin seal juba eile käinud, nii et viimased Napoli jäätised ja jälle Alfredo juures. Ei mingeid 1,1 kilomeetreid.
Peremees oli kodunt ära läinud, võtsime oma kotid, käisime jälle duši all ja tegime espressod. Oli öeldud, et jooge ja peske palju tahate. Jätke pärast võtmed lauale ja tõmmake uks kinni. Lõuna-itaallased pididki külalislahked olema. Seega vedas mul sellel reisil öömajadega ikka hullupööra.
Lennujaama jõudes saime Wizzairilt sõnumi, et lend hilineb 2 tundi. No mis see mõni tund ringi vahtida ei ole. Siis võtsime lennuväravas järjekorda ja hakkasime märkama, et viimane lend on läinud nii kella kolme paiku. Rohkem mingit liikumist pole toimunud, ühtegi lennukit kusagilt ei paista. Vaat siis oli küll hea, et oli kelleltki küsida, et kas sulle ka tundub, et mitte keegi pole lennule läinud. Rahvast kogunes järjest juurde ja samast väravast pidi ka juba Lufthansa Münchenisse samal ajal väljuma. Kahe tunni pärast ikka tablool sama kiri. Ja siis mitte ühelgi tablool enam mingeid kirju.
Vaat siis oli ka hea arutada, et küll maps juhatab koju. 3,5 km, Poola, Läti, Leedu ja kohal.
Tegelikult, kas on siis teist päeva streik (eile vist oli), hakkas vulkaan purskama, mõni põleng või midagi sellist. Ei tea ju, kui infot ei anta. Läheks saarele tagasi? Või passiks siin edasi?
Siis mingi liikumine, sakslased viidi kuhugi ja mõtlesime, et lähme ka sabas. Lastakse või mitte, mis siis. Ja meid suunati kuidagi sujuvalt Tallinna lennule. Keegi midagi ei ütle, ise mine mingi vooluga kaasa. Saimegi lennukisse, Wizzair vabandas, andis tasuta veepudeli ja paar pähklit.
Siis selgus, et lennurajale oli mingi lennuki küljest pudenenud mingi jupp, lennukid maanduda ei saanud, ja lennurada siis parandati need mõned tunnid. Ma sain nii aru.
Tartu bussid olid ära läinud, öömaja ju endale eilseks tagantjärele broneerida ei saanud ja Tallinna lennujaama oleks maru nadi olnud passima jääda (kuigi ma mõtlesin, et jään). Nii et nüüd ma vedelen kell üks öösel Pireti diivanil. Täna on heade inimeste kontsentratsioon eriti suur!
Tänan neid, kes lugesid ja vahvat reisimist! See on nii üliväga äge!
Kommentaarid
Postita kommentaar