Otse põhisisu juurde

Kõhedust tekitav Napoli



Miskipärast arvasin, et Napoli ülevaatamine on ka hea mõte. Kas on?

Veetsin mõne aja Napoli keskvaksalis, või mis koht see on, ja leidsin, et õhtul enam kuskile pole mõtet sõita, sest kuidas tagasi saab. Vesuuvile pole ka tõesti mõtet õhtul sõitma hakata. Varsti on pime ka. Isegi piletiautomaat hoiatas taskuvaraste eest. Kirjaga ja häälega.

Keskvaksali juures on mustade meeste turg, kotid ja jalatsid kõik tänavakividel laiali. Ja ma mõtlen selliseid tumemusti, mitte nagu päevitunud või kakaokarva. Lisaks veidi heledamad, kellel on habe. Kui sellised kusagil on, siis on neid hulgim. Sellises kohas ei tahaks pimedaga olla. Liiga palju pimedust.


Toppisin siis dokumendid rinnahoidjasse ja läksin jala Napoli urkaid avastama. Ja urkaid ma ka leidsin. Praegu vaatan, et kaamera on ikka leidnud valgust sellistes kohtades, mida ma tahtsin teie jaoks pildistada, et natuke õudu tunneksite. Tegelikkuses olid palju palju pimedamad. Kaamera oskab ööpilte teha.





Järgmine on juba elutruum.


Ühe kiriku juures laulis pildil olev noormees nii, et kananahk tuli peale. Kiriku ukse ees lösutas toolil täisealine täismust mees ja toppis oma mütsi möödakäijatele näkku. Antagu raha selle eest, et tema ei laula.


Ja siis ma hakkasin aru saama, et karvad ei pruugi püsti olla laulust. Süda läks ka pahaks. Ma ütlen, Napolis on energiad. Oleneb ainult, et millised.  Seetõttu seda linna kas vihatakse või noh, et ei vihatagi niiväga. Napoli ei jäta külmaks. Ma ei hakanud teile pildistama tänavakunstnike töid. Nad olid oma rännakutelt mõttes kaasa toonud ja üles joonistanud selliseid olevusi, kellest inimene peaks väga kaugele hoidma. 

Selliseid kohti tasub aga kindlasti külastada, kui tahad õudusjutu jaoks ainest. Väga elavad pildid tulevad silma ette. Nii eredad, et kõhe, kui keegi tume kõnnib järel. Eriti kui ei vaata, et tal on koka põll ees ja ta läheb restorani uksest sisse. 

Kas siit olidki vampiirilood pärit? Või Veneetsiast või Roomast? Mingid lood siin hõljuvad, mine püüa kinni. Aga tahaks küll küsida, neilt, kelle menüüs verd ei ole: misasja te siin õhtul teete??

Minule jäi Napolist selline tunne: Siin oli kord ... Siin oleks nagu mõnedel majadel kaks kihti: ülemine, mis kunagi parematel aegadel on ehitatud, nikerdustega ja värvitud. See kiht algab nii kõrgelt, kuhu nn tänavakunstnike ja kaasaegsete ehitajate käsi pole ulatunud. Tundub, et päriskunstnikud jne on siit minema läinud. Ja sellest on kahju. Kui kasvõi mõnigi grafiti oleks ilus ... 


Mul tekkis mõte, et selle linna elanikud ei hooli. Millestki. Ehk pole siin energiat, et jaksaks hoolida. Kellel puhast energiat, see on ära läinud. Vaesus ei takista prügi prügikasti visata. Võib-olla prügikastide tühjendamist muidugi takistab. Ja! Siin ei ole ilusaid õitsvaid suuri puid. Seetõttu ongi õhk läpatanud ja  kusehaisuline. 

Ja päike paistab jälle! Turistid restoranis istumas või kohvrirataste klõbinal vaksali poole kihutamas. 


Ma siiski tahtsin Napolist head kogemust, nii et ma võtsin majutuse mitte-urkasse. Kahjuks küll siia vaksali lähedale. Miskipärast jah mõtlesin, et kuhu ma kõik rongi, bussi ja metrooga sõidan. Lisaks lendavad lennukid üle pea.

Öömaja peremees Alfredo ei jäänud enne rahule, kui kontrollis üle, kas ma wifi parooliga ja võtmetega saan hakkama, tegi espresso kohvi ja röstsaia ja ütles, et üks eesti naine on kõrvaltoas. Hommikul lubas tulla hommikusööki tegema. Inglise keelt ta ei räägi, aga no keeled ei mõeldudki väga ammu välja. Mu kott sai omaette tooli. Seda ma pidin jäädvustama.

Vaat siis mul oli piinlik oma higimärja särgi pärast.  Saa neist aru, mõnikord nõutakse torbikut näkku ja mõni kallistab niisama. Nii ta oma öömajale ülihead arvustused saabki. Ja jällegi, odavam kui Eestis.

Ma ütlesin küll, et saarelt tulen ja vaat kui vahva, nägu nagu valgusfoori  kõige ülemine tuli. Ma ütlesin seda Ischia saare hotelli perenaisele ka. Tema vastas, et nemad siin ise on valged. Aga et kahtlemata oli mul vahva, kuna Eestis on nii külm. Seda nad teavad. Tallinn-Napoli odavpiletid.

Nende mõne tunni ja mõne tänava põhjal, mis ma enne ja pärast saarel olemist ära nägin, olen nõus, et Napolisse pole mõtet niisama lonkima tulla. Aga siit on võimalik laevaga, lennukiga, bussiga ja rongiga mitmele poole edasi sõita. Siis edasi võikski kohe sõita. 

Jalatallad ikka veel tulitavad Ischia kuumast liivast.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...