Reisikirev

Sebrad kappasid kohale ja jäid seisma, pead ja sabad sorgus. Et hakka nüüd nendega tegelema ja jaga kingitused laiali. Peale pai nad midagi ei saanud kahjuks. Mõni lonkis safariauto ette ja tegi näo, et tema ei oska rohkem edasi astuda. Kuni tuli mingi vist teenindav personal teise autoga ja kogu kari tormas tolle juurde, kaasarvatud jaanalinnud. Üks jaanalind tuiskas teise safariauto juurde, ajas tiivad puhevile ja hakkas midagi seletama. Paabulind nägi, et me teda vahime, ajas saba puhevile ja pistis pöörlema. Sekka ka huilgas. Külli ütles, et tulgu kenamale taustale, mittte ärgu pöörelgu nonde katkiste juhtmete juures. Paabulind nihkuski edasi! Mõne aja pärast märkas lind eemal hoopis suuremat publikut, tuhises kohale, pressis end rahvasumma ja pöörles edasi.  Siin mõned loomad on väga edevad ja head suhtlejad - nii nagu ka kohalikud inimesed. Neil oleks võimalusi peitu minna küll ja küll, sest Casela looduspark on päris suur ja loomadel küllaltki palju ruumi ringi traavida puud...

  Küla Flic en Flac ääres asuvad väga uhked hotellid. Neist edasi on kohe tühermaa, džungel.  Mis prantslastel viga siia Pariisist Air Mauritiuse otselennuga tulla. Ma oleks ise ka nii tulnud, kui Pariisi saamiseks poleks pidanud läbi Euroopa lökutama. Väga paljud noored mauritiuslased lähevad mujale ära, eks Prantsusmaale on kõige lihtsam, ja eks neil siis hea siin puhkusel käia. Siin pidavat saama ka väga hea hariduse ja Aafrikast jne tullakse siia õppima. Tutvusime külaga ja avastasime kohaliku lahtise turu. Turg asus dodo kujudega ringtee juures. Küll neid surnud dodosid annab alles müüa. Rohelised mangod ei ole tegelikult toored, see on lihtsalt üks sort. Siin on mitut eri sorti mangosid. Väga ilusad villad ja lilled. Keegi on padja ära kaotanud. Mõnel on aia ääres oma väike palmihekk. Miski kaunapuu. Ja on väga palju tühje krunte ja elaniketa maju. Ei tea, miks. Õnneks oligi rannapäev.

  Loodus on kõikjal kaunis - seal, kus loodust veel järel on. Inimene suudab kõik järjest ära rikkuda. Kus on Mauritiusel viljakad põllud, sinna nüüd uusarendatakse elamurajoonid peale. Põllumajanduse väljasuretamine, nagu igal pool.  Mitteaktiivsusest aukuvajunud vulkaanikraatri juures oli korraga näha nii saare lääne- kui ka idakallas. Alguses mõtlesime, et see on nüüd küll anomaalia, et lääs ja ida on kõrvuti, aga siis meenus, et saar on küllaltki väike. Nagu Saaremaa. Too auk sääl on kraater. Puude taga on avar vaade mõlemale rannikule, ida ja lääs. Ja mägedele. Kuna meil endil aimu polnud, kus asuvad lõunapiirkonna vaatamisväärsused, ja busse neisse ei suundu nagunii, siis võtsime päevaks taksojuht-giidi. Kahepeale 70 euri. Poiss oli asjalik, seletas kohalikust elust-olust, näitas lisaks veel kauneid paiku, mida ekskursioon tegelikult ette ei näinudki.  Aga ta oli meiega ka küllaltki hädas. Nagu selja keeras, nii naised jälle kuskil džunglis. Ega džunglit igapäev ei ...

  See eelmises loos nimetatud bussiatraktsioon oli ainult ettevalmistav elamus. Edaspidi leidsime Mauritiusel hoopis atraktiivsemad bussid, mis pärinesid sellest ajast, kui istmete peatugesid veel ei tuntud. Sellest ajast tänapäevani nad vuravadki ja istmed ning kõik muu sisustus on ikka samasugune. Inimesed saavad ikka sõidupealt sisse astuda ja ühel bussil oli trepp nii kitsas, et lausa hämmastav, kuidas paks neegrinaine kolme suure pakiga sealt üles mahtus. Kuna bussi uksed vajuvad sõidu ajal lahti, siis veeres mingi veepudel välja, kellegi rattad sõitsid üle, käis pauk, keegi ei märganud. Vaat siin ei ole sellist asja, et kinnitage turvavöö või ostke juhilt kõrvaklappe. Iste, mille eelmine sõitja on läbi higistamud, selle pühib järgmine oma pükstega kuivaks ja korras kõik. Näete, bussijuhti isegi ei ole. Mauritiusel on vasakpoolne liiklus. Killadi-kolladi, üle tunni aja ja taas päälinnas.  Valge euroinimene, hoia Hiinalinnast eemale ja sinuga on kõik hästi! Tegelikult on H...