Reisikirev

  Aeg-ajalt peab ikka kodusemas energias ja kliimas käima. Muidu rügad ennast tööhobusena ribadeks.  Ja mis teha, kui minu kodune energia ja kliima asub paradiisikatlas (ma alguses mõtlesin, et nagu põrgukatlas).  Nädalaga harjusin +30-ga väga ära ja 26 soojakraadi tundus juba väga jahe. Kokku olin 9 päeva rannikul kohapeal + 2 päeva edasi-tagasi sõiduks. Logistikat ikka oli. Armas inimene jõudis selle ajaga Ameerikasse kohale, kui mina Hispaaniasse. Hakkas veel mõni tund hiljem Tartust sõitma. Samal päeval. Siis ma küll mõtlesin, et miks ma pidasin Aasiat kaugeks ... Sinna oleks võinud hoopis põigata. Noh, Hispaania ja Portugal on alati kindlapeale minek. Seal on alati hea olla. Alicantes käisin veel illusioonimuuseumis. Et ehk aitab maailmast arusaamisele kaasa. Näiteks eksponeeriti hologrammide loomise tehnikat ja muud päevakajalist. Et ei võtaks ümbritsevaid illusioone tõe pähe vaid näeks, kuidas need on tehtud. Hologrammide loomise tehnika. Mitte miski pole nii nagu ...

Alicantes kõrguvad korrusmajade vahel samuti mäed. Peale selle mäe, millel laiutab Santa Barbara kindlus, on veel mägesid. Ühel hommikul hakkasin Serra Grossa otsa ronima. Võib muidugi ka madalamal asuvatel radadel, mis on nagu park, oma koeri jalutada, aga võib ronida ka üles platoole. Riided muidugi läbihigised. Päikesetõusu ajal oleks pidanud alustama.  Üleval on tasane, väga mõnus on sellises kõrbes jalutada. Mõtlesin, et lähen teist rada pidi alla, peaks viima mere äärde välja. Tükk aega kõndisin, kuni tuli püstloodis mäest laskumine. Libedad kivid. Köis oli küll pandud, aga tänan väga. Kõndisin tagasi. Siis avastasin, et rada läheb ka teisele mäele. Vahva. Sealt ka alla ei saanud. Neli tundi päike lagipähe, mõtlesin juba, et oli mul vaja siia ronida. Saaks ainult alla tagasi ja kusagile varju. Aeg-ajalt istusin ja ootasin, et kuna süda enam kõrvust välja ei tuksu. Siis läksin jälle edasi. Peaaegu oleksin mõnelt teiselt higistajalt küsinud, et kuspoole Alicantesse viiv rada jä...

  El Campello on mõnus Costa Blanca rannikulinn. Alicantest umbes pool tundi rongiga. Kuna Alicante jääb mu jaoks ikka liiga suureks ja mu öömaja välisukse lukk tekitas keskmisest suuremat stressi, siis sõitsin rannikut mööda edasi ja ööbisin El Campellos. Universumi poolt selline žest, et siin oli kiipkaardi süsteem. Ei mingeid võtmeid.  Liivarand, butiigid ja söögikohad. Lihtsalt moluta. Väga veider. Sõelusin ikka mööda promenaadi ja veepiiri edasi-tagasi kuni jalad kandsid. Siis on ikka tunne, et ei logele tühja ja päevatöö on tehtud. Beautiful dress , kommenteeris ühe butiigi müüjanna. Ja siis hispaania keeles teisele, meesterahvast müüjale, et ta ütles mulle, et ilus kleit. No mis ta ei ole ilus, kui siitsamast butiigist ostetud, enne kui nad lõunale läksid. Enne lõunat müüjanna ütles mulle, et ma võin viie minutiga veel ära proovida. Siis sulgevad. Küsisin, kuna uuesti avavad, siis vastas ebakindlalt, et eee, kas pool seitse või nii, paistab. Krabasin rohelise linase kle...

  Kujutage ette, kui teil näiteks Annelinna või Õismäe kortermajade taga külitaks sihuke kivikamakas. Muudaks linna hoopis atraktiivsemaks. Alicantest väljus Calpesse päevas ainult 1-2 bussi ja hommikune vähemalt väljus rongijaama kõrval asuva posti juurest. Postil polnud muud infot küljes, kui et ainult otseliinid peatuvad siin. Millised otseliinid, kuhu sõidavad ja mis kell väljuvad - mitte mingit infot. Ma siis passisin seal, et kontrollida google teavet. Mis oligi õige. Tuligi otsebuss ja sõitis umbes 1 tund 35 minutit. Pilet maksis 10 euri. Teine võimalus on sõita Benidormi ja sealt edasi Calpesse. Rohkem logistikat. Calpe linnakese energeetika tundus kohe hea. Butiikidest ääristatud tänav viis otse randa. Aga juulikuus nii maru palav, et ei tahagi kaua riietest vaba olla. Särise nagu praepannil. Tunde järgi vähemalt 60 kraadi sooja. Päike lagipähe. Aga meres on ikka mõnus olla. Ma polegi fotot teinud kuuma ilma tõttu. Bussijaama juurest, kus asus ka mu öömaja, oli looduspargi...

  Alicante on Hispaania idaranniku, Costa Blanca,  suvituslinn. Minu jaoks liiga suur linn. Suvel vähemalt liiga turistirohke. Ma polnud siin veel käinud. Tulin sooja. Viimati tõmbas Tartus külm tuul kaela kangeks. Siin jäi üle kohe. Kuuma vähemalt 34 kraadi päeval, õhtul vist pisut alla 30. Minu jaoks täitsa paras. Mis ma siis teen siin. Sooritan väljasõite, näiteks nagu Tabarca saarele. Santa Pola linnas vaatasin ringi, peale mere mitte midagi vahvat mu meelest. Uurin, kuhu veel minna võiks. Alucante turuhoone. Värske kraam. Värsked viigimarjad. Kuidagi väga odav tundus. Põhiline Alicante vaatamisväärsus on Santa Barbara kindlus mäe otsas. Päris suur maa-ala, roni ja kõrbe. Mitu tundi läks ära. Mu öömaja on selle mäe taga. Hakkasin seal pargis matkamisega pihta ja muudkui ronisin. Sinna kõige üles välja. Kuuma ikka nagu korralikus saunas.  Roni üle mäe, vaata kindlus üle, mine trepist alla ja jõuadki kesklinna. Saab muidugi ümber mäe ka minna. Hiljem avastasin, et sadam...

Tabarca asub Alicante lähedal ja kõige parem on sinna saada Santa Pola sadamast. Viivad nii kiirpaadid kui ka katamaraanid, umbes 15-30 min sõitu. 10 eur edasi-tagasi. Piletit ei maksa ära kaotada, ma ei märganud, et saarel oleks neid kusagil müüdud. Rahvast muudkui voorib mandri ja saare vahet, meresõit on vahva ja saar on maru kena. Ja kliima on suvel tohutu kuum. Saar on umbes 2 km pikk, ühes otsas on väike linnake, mõned tänavad ainult, ja teises otsas kõrb. Tiiruta ringi palju selle kuumaga jõuad. Linnake on väga kena, võtsin öömaja, võti keeras ja mingeid probleeme ei olnud. Hind ka 2,5 korda kõrgem kui Alicante omal. Aga nagu paradiisis ole. Väga hästi magasin. Hommikul vaatasin päikesetõusu ära ja kell 8 läksin ujuma, enne kui see hull turistikamp laevaga jälle kohale tuuakse. Kogu meri minu päralt ainult. Üks koeraga jalutaja lehvitas mulle (no sest ümberringi rohkem kedagi ei olnud) ja siis näitas koerale vist et nää keegi ujub öösel külmaga. Koer jäi ka mind vahtima. Misasja...

  Kui ümbritseva keskkonna energeetika taas hullupööra rõhub, siis on väga hea, kui saab minna mingisse teistsugusesse keskkonda. Mis on nagu rohkem kodusem, soojem ja viisakam. Ma läksingi taas ükskõik kuhu mujale. Päris kindel ei olnud, et kuhu välja jõuan. Kui plaanid oleks vaja olnud ümber teha, eks seda oleks siis jooksvalt üritanud teha. Esiteks oli Tallinnas olnud mingi interneti-katkestus, mille tõttu olid lennud edasi lükkunud ja osad ka ära jäänud. Tallinast pääsesin siiski minema. Teiseks oli Milaano lennujaamades töötajate streik. Väga tublid, et vähemalt püüavad oma õiguste eest seista.  Milan Malpensa lennujaam võttis õnneks vastu, aga jätkulend oli planeeritud Bergamost. Kuidas Malpensast Bergamosse saada ja sealjuures õigeks ajaks, see oli ka küsimärk. Puhkepäeval läks üks otsebuss, aga hiljavõitu. Teine võimalus on sõita ühe bussiga, või rongiga, Milaano rongijaama ja sealt teise bussiga Bergamo lennujaama. Peaks jõudma 2,5 tunniga. Mul läks aega veel logistik...