Otse põhisisu juurde

Ikka veel Barcelona



Plaanisin täna kõigepealt ühel turul ära käia ja siis merd otsima minna. Kihutasin vales suunas ja leidsin Kolme Draakoni Kindluse.

Võrdluseks 2 fotot, esimesel mõne saja aasta vanune metallitöö, torni kaunistused, need mustad on metallist kõik, kroonid ja draakonid, ja ülemised aknad sinisest klaasist. Võiks täitsa elada, kui draakon oleks.


Teisel fotol mõne aasta vanune metallitöö. Kah draakonid. Kuidas stiil on lühikese ajaga muutunud.


Draakonitel oli kena aed, miskid rohelised valjuhäälsed linnud ja õitsvad põõsad. Ka loomaaed on seal. 


Triumfikaar.


Nahkhiirte triumf. Vaata fotol kujutist. Ajalugu on siin huvitav ja annab avastada.


Ühe turu leidsin üles.  Mercado de La Boquelaria, üks vanemaid ja tuntumsid Barcelona turge. Turud tasub kindlasti üles leida. Selliseid asju, nagu siin, kus sa neid Eestis näed. Papaiat ja mangot ja kõiksuguseid lõunamaiseid asju. Papaia oli küps ja magus. Maitseaineid, isegi safranit oli. Tõeliselt külluslik.



Pirukavirnad.


Võite arvata, kui palju rahvast siin tungles. Kõik said söönuks. 

See turg oli La Rambla tänava ääres, nii et siis tiirlesin veel turistitänavatel ringi. Miskit vahvat osta küll ei leidnud kahjuks. Mõned tänavad väga kitsad ja põnevad, nagu ikka vana vanalinn. Ajaloo hõng lööb vastu. 


Järgmine plats ja tornikesed. Keegi naine laulis ooperiaariaid, hämmastav.



Praegu loksun rongis täiesti mere kaldal. Rannad ja päevitajad. Terve mereäär on külasid ja randasid täis. Muidu on rongisõit vahva, aga miski täiesti valge poiss laskis plärakastist sihukest musta kolerütmi, et kõrvad lukus. Mina arvan, et kui oleks olnud muusika, siis ta ettevõtlus oleks rohkem edenenud. Inimesed püüavad teenida, kuidas oskavad.

Rannakülades ei olnud majutustega priisata, sain öömaja Calellasse, nüüd loksungi tunni. Ilm on ikka soe, higistada saab mõnuga. Arvatavasti 30 kraadi ringis. Seos rühmamisega muutub järjest hõredamaks. Enesetunne järjest paraneb. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...