Otse põhisisu juurde

Calella, mõnus rannalinnake

 


Calella on üliarmas rannalinnake. Niipea kui Barcelonast välja saab, algavad rannalinnakesed ja kogu see rannik on vist üks pikk rand. Calella (hääldati Caleja) on eriline selle poolest, et siin on mitu kilomeetrit poetänavat. 

Calella on selline koht, kus ma võiks küll oma elu vanaduse poole veeretada. Elaks siin ja kirjutaks, joonistaks ja pildistaks. Soe, mõnus, meri ja aedviljapoed igal pool.




Ja väikesed armsad butiigid, milliseid Eestis enam ammu ei ole, või siis mõni üksik. Siin on värvilisi suveriideid! See ei pea üldse paika, mida Eestis püütakse väita, et muid värve peale musta, valge ja lilla pole olemaski ja kui ka oleks, siis neid ei sobi endale keha külge riputada nagunii. Siin on erinevaid värvitoone ja mustreid! Tegelikult ilusat punast ega kollast ei ole jaa eriti. Aga linaseid riideid on palju ja Itaalia ja India hilpe. Et kogu see turistimass ei peaks liiga palju higistama. On küll mõnus, kui kirju sitsikleit on seljas. Ühes poes mulle meeldisid kõik asjad, aga no mis sa teed nendega kusagil kus on sooja krooniliselt alla nullkraadi ja sõda ähvardab kaela sadada. Ja Ryanair ei lase pardale ka, kui riidekapp on kaasas.

Väga suurepärane, et ma Calellasse öömaja sain. Rõdu ja puha ja omaette, mitte nagu Barcelonas, et sama raha eest olin ühikatoas. Barcelonas on maru kallid öömajad, seetõttu ma tegelikult pole seal varem käinud ka. Varem ei taibanud, et sõidaks edasi kuhugi. Ühesõnaga, mõnus hostelituba rannalinnas on ikkagi odavam kui Eestis mõni lagunenud ja ilma rõduta.

Vahepeal oli siesta, poed pandi kinni ja rannas läks maru palavaks, siis leidsin pargi üles, männipuud ja matkarajad mäe poole üles. 





Jaa, Hispaania rannik on elamiseks ülimõnus, mis nad muidu siia kolivad. Tulge mõneks päevaks mere äärde sooja ja enam ei mäleta üldse kõiki neid hädasid, viletsusi ja kohustusi, mis maha jäid. Soe hakkab kontidesse jõudma kui terve päeva päikese käes olla.

Kuidas mina siia juurduda saaks, selle mõttega ma nüüd tegelen.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...