Otse põhisisu juurde

Barcelona, huvitav-huvitav


Barcelona on Suur Küllaltki Kolelinn. Nagu ikka suured linnad. Ma ei ole üldse suurlinna tüüpi, sellepärast ma võin nii öelda. Ega hullu ka midagi ei olnud, kihutasin ringi nii et mõlema talla all on vesivillid. Vahemaad on nii suured, et sõitsin ka metrooga.  Maa all oli kole nagu ikka. Aga kui seisaid nõutult piletiautomaadi ees, siis mõni ikka astub ligi ja seletab, milline variant valida, sest neid on seal üksjagu. Metrood siin ikka jagub kõvasti. Busse ja ronge samuti.

Sagrada Familia vaatasin ära ja Pillel oli õigus, et see on üks Kõige Koledamate Ehitiste peresse kuuluv ehitis. Nii koledat annab ikka välja mõelda. Gaudil on ilmselt olnud mingid sügavad lapsepõlvetraumad või midagi. 


Aga mis on minu tegelik arvamus, millega teie ei pruugi üldse nõustuda, et Gaudi või keegi on nikerdanud ühele vanale ehitisele (sellest ajastust, teate küll, kui neid peenikesi tornikesi väidetavalt välja prinditi), külge täiesti jubeda koleduse. Isegi ilge, võiks öelda. Tornide otsa on täielik ilgus poogitud. Ja sisalikud seintel. Jne. Fotodel ei paista välja ja aed oli ümber. Ma arvan, et ega see, kes harmooniat ei oska luua, see ise ka noh, teate küll, ei ole.

Siin on fragment Sagrada Familia vanast osast. Kas on sulanud, lõhutud või taotluslik, ei tea. Aga ega see osa ka endast midagi head ei kujutanud.


Ja nüüd on kõigil Barcelona suveniiridel ainult selle koleduse pilt peal, nii et ma ei saagi suveniire. Ei tea, kas rohkem tõesti siin midagi pole, mida turistile eksponeerida. 

Käisin kuulsaid purskkaeve otsimas, need ei pursanud.


Järgmine ehitis. Mittepurskavate purskkaevude juures. See oli hoopis ilusam 

 
Vaade linnale sealt alla.

Muidu on kõik mõnus, soe, ja kahejalgseid mitmeid sorte ja värve, vaata ja imesta. Kaua sa ikka imestad, homme lähen merd otsima ja põrutan siit minema.

Linnapilti.


Uks kõrgematele ja madalamatele.


Veel linnapilti.

Täna oli siis huvitavate ehitiste päev. Mõtteainet ikka sai. Olen ammust ajast Barcelonat tahtnud näha ja nägingi. Elada siin ja korrusmajas ei taha mingil juhul, aga korra käia vaatamas, mida enne pole näinud, siis on vahva küll. 

Näis, kus see meri siis ikkagi on.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...