Kas olete kunagi kuulnud sõna Trieste? Mina ka ei olnud, aga kui kuulsin, hakkas see mind enda poole tõmbama. Nii et lähemegi jälle vaatama, mis maailmas toimub.
Lähed jälle Itaaliasse kohvi jooma? Kolleegid või siis ekskolleegid, mäletavad, et ma armastan Itaalias kohvikus käia. Ühel korral veetsin ainult nädalavahetuse päevad Itaalias ja seegi oli üliväga inspireeriv olemine. Parem ikka kui null päeva reisil olla. Nii et, käin jaa, taas kohvikus ära.
Peale seda, kui ma ühest ettevõttest selle ühe kinga sain, on elu rütm ikka väga kiireks muutunud. Muudkui sõelu maailmas ringi. Aafrika, Aasia, aga Itaaliasse pole juba ammu jalga maha saanud. Ja Eestisse on ilmadisainerid disaininud selleks suveks rõvekülmad hiigel-paduvihmad. Alles oli põud. Nüüd uputus. Keegi katsetab äärmusi. Õnnestunult pealegi - äärmused on tõesti äärmuslikud. Jalad külmetavad pidevast kliimasoojenemisest.
Stockholmi lennujaam on minu meelest üks nõmedamaid. Sest seal on üli pikad vahemaad, jubedad saiad, kolekoridorid, ja ma pole siiani aru saanud, millises suunas minna. Ja kui minema hakkad, siis miks nii kaua tuleb minna. Ja miks ma vahepeal sattusin allmaa tunnelisse. Siiski ei saa see Sri Lanka lennujaama vastu, kus oli metsikult igasuguseid dokumendikontrolle. Igal juhul, Ryanair lahkus terminalist 4, kus olid väravad C ja kui peaks minema väravasse F, siis, palun väga, vantsi 24 minutit veel. Ahh, ma tahaks, et ma saaks reisimise selgeks ükskord.
Trieste lennujaamas olime ühe rootslannaga teineteisele toeks, et kuidas leida rongipeatus, kuidas osta automaadist rongipilet, see ära valideerida, ja õigesse rongi astuda. Meile oli veel toeks üks kohalikum pere. Trieste linnas selgus, et mitu tundi on veel aega - rootsi naisel Pirani bussini ja minul majutuse check-inini. No me jõudsime Itaaliasse kohale kella 9 paiku vist hommikul.
Rootslannale oli keegi kohalik tuttav andnud juhtnöörid ühe väidetavalt hea söögikoha suhtes. Vantsisime siis linnapeale. Aaa, restoran oli nii suur, et esimest korda läksime minema. Kui selgus, et mujal nagu ei söödagi midagi, ainult juuakse, siis läksime tagasi. No toit oli väga veider. Närisin oma krõbinaid mingi tund aega. Rootslanna söök oli veelgi veidram. Natuke ollust ja söödamatuid varsi. Kohv aga oli hea ja jäätis olevat ka ülihea olnud, kusjuures jäätist arvele ei pandudki kuna arve toodi varem ära. Tagasi aga sinna tuleb enam ei kibele.
Sel ajal helistas rootslannale poeg, kes olevat ema pärast siiski mures - lase blondiin maailma lahti, kas saab hakkama. Ema sõnul pole tal häda midagi, juba ühe eestlannaga kohvikus. Mu rootsi nimi lisas ka nagu usaldust, pluss neil olevat Eestist pärit sugulane, kes küll eesti keelt ei oskavat, aga siiski.
Vestlus oli huvitav, põhiliselt laadis: kas sa seal oled käinud? Kas meeldis? Oo, ma siis lähen ka! Aga sa seal oled käinud? Oo, ma kah, oli ju vahva! Niimoodi tundide viisi. Tema läheb sügisel Zansibarile, olevat sõbrad seal. Oo, ma tahan ka. Ma ei tea, kus see asubki.
Ühesõnaga, rootslanna sõitis Pirani edasi, Sloveenias, ütles et helista ja tule sinna külla. Ma kutsusin Tartus külla, aga üldiselt sinna vihma kätte ei maksa küll tulla. Pärnusse, siis veel kuidagi.
Rootslanna poeg küsis, kas olete feisspuki sõbrad nüüd? Me et, aaa, me vahetasime telo numbreid. Pikk mõtlemispaus ja siis - sul on feispuki konto v?
Ülejäänud päeva veetsin niisama Triestes ringi lonkides. Siin on palju platse, vanu maju, vanu kenasid tänavaid, restorane, kena Veneetsia stiilis kanal (esimesel fotol), 2 tasulist kivist randa, mida on betooniga looduslikumaks muudetud, aga kuhu ma rohkem ei lähe, ja no üldiselt on kena, päike ja nii, kuigi teha pole siin muhvigi. Rootslanna jaoks oli liiga lärmakas.
Mu kodumajutuse moodi öömaja on maru kenas vanas stiilis. Roosa gerbera õis oli pandud ja viinamarju ja ma võin köögist veel üht-teist võtta. Näis, mis ma homseks välja suudan mõelda.
Kommentaarid
Postita kommentaar