Otse põhisisu juurde

Miramare kummaline kindlus ja Trieste veider bussiliiklus

 


Oh aeg, mingisugune Andrea tahab mulle homme hommikusööki tuua. Helistas päeval aga ma käratasin Who are you? ja panin kõne kinni. Siis ta kirjutas whattsappi et kas kõik on korras. Ma sain aru, et on vist selle öömaja omanik ja vastasin et jajah, on-on. Nüüd õhtul kui ma koju tulin, samal ajal tulid siia teise tuppa uued turistid ka ja see Andrea kohal ja ütles et tulevad mulle hommikul croissanti tooma. Mingid sõbrad ka tulevat.  Misasja, ma enda meelest pole midagi ära lõhkunud, jätku eesti naine omaette. Itaalias ei saa vist kedagi omaette jätta. Esimesel päeval ma suhtlesin ta naisega. Andrea ütles, et naine muretseb, kas mul on ikka kõik hästi. No ma ei tea, ma koristasin toa iga hommik ära, aga keegi käis koristas iga päev üle ja jättis viinamarju või komme. Nagu päkapikud.

Täna oli üldse ülevõlli päev.

Flixbus sõidab Portorozi maru harva ja tagasi tuleb ainult kell 19.25. Mul oli plaan kella kahe paiku Portorozi poole startida ja õhtul tagasi tulla. See ei olnud hea plaan. Peale 45 min bussijaamas tühja passimist otsustasin, et õhtul Sloveenias ma enam teist korda pole nõus tühja passima ja üldse, läksin Miramare kindlust vaatama.

Kõigepealt, hommikul, ma läksin aga Barcola randa. Teel sain teada, et bussijuhilt ei saagi piletit osta, kusagil väljas on automaadid, millest saab pileti. Veider oli neile, kes mulle seda seletasid, öelda, et olgu ma sõidan jänest siis. Läksin maha ja mitte kusagil mingeid automaate polnud. Üritasin uuesti ühele bussile saada, et saan veel peatuse edasi kuni nad mulle pileti kohta seletavad, aga too buss ei peatunud! Hea küll, tunnike randa jalutada. Rand kivine, aga merevesi ikka mõnus nagu merevesi.


Siis tulin tagasi ja ranna juures oli piletiautomaat, nii et sain kohalikule bussile ja bussijaama seda Portorozi bussi ootama. Mulle tundus küll, et üks Pula sildiga Flixbus sõitis peatumata ümber Liberta platsi ja pani minema. Tõenäoliselt too oligi.  Võib-olla oleks pidanud pileti ostma bussijaamast mitte internetist. Kes teab, kuidas sellega oli. Jalgratturite grupp ootas ka kõik see aeg bussijaamas, käisid piletikassast küsimas, kus nende buss on, sealt ei osatud öelda. Soovitati Ljubljanassse sõita. Nii et ei tea, kas ootasid ka sedasama Portorozi bussi. 

Kui ma nüüd õhtul Miramare kindlusest tagasi tulin, oleks Fluxbus pidanud ka bussijaamas olema, aga mingeid Flixbusse seal ei olnud. Nii et ma olen rahul, et ei hakanud jälle piiri ületama.

Miramare kindlus ise oli päris õpetlik vaadata kui tahate näha Borgiate, Medicide ja muude kurjuste pilte ja mujalt maailmast toodud mööblit ning kraami. Ühesõnaga, küllaltki tume koht, tumedast puust seinte-lagede tõttu, aga muidu ka. Kaua ei taha olla seal sees. 




Aias lonkisin liiga kaua, mille tõttu avastasin, et kuna kindlus asub Barcolast veel kilomeetreid edasi ja jalutada rannikul on kena küll, aga kõike 7-t km ei viitsi enam teist korda päevas läbi trampida. Ja õhtul tahab väga palju rahvast rannast linna poole sõita. Ja minu rehkenduse järgi jäi vähemalt 3 bussi vahelt ära. Üks buss pani peatusest taas lihtsalt mööda, inimeste näod vastu ukseklaase litsutud.  Sinna poleks juurde jah toppinud kedagi. Nii et ma ikka vantsisin selle maa uuesti läbi ja ühes viimastest peatustest saabus ootamatult buss, peatus, ja viimasest uksest ma mahtusin isegi sisse. Kuna bussid olid rahvast kogu aeg nii pungil, siis ma valideerima piletit ei pääsenud ja mul on 1 pilet ikka veel alles.






Kokkuvõtteks, bussiliikluse peale ei maksa Triestes eriti loota. Suvi Itaalias on muinasjutuline.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...