Vallettasse viib Sliemast praam, mis sõidab umbes 10 minutit. Vallettas sattusime kõigepealt nurgatagusesse, kohalike kohvikusse, kus saime taas Malta kohvi ja kus oli null turisti. Nüüd on inspiratsiooni kodus ka tähtaniisid samaka sisse likku panna, et likööri teha, ja seda likööri siis kohvi sisse kallata. Ja kohvile vahukoorelärakas peale.
Ärge seda aniisi asja vast kodus järele proovige teha, sest maitse on ikka väga spetsiifiline. Mina aga olen tinktuuride ja veidrate maitsete fänn, nii et minu jaoks jälle üks kummaline kogemus juures.
Valletta on tilluke, kivimaju täis tipitud linnake, väga kitsaste tänavatega ja ülitiheda asustatusega. Suure osa sellest asustatusest moodustavad ringivahtivad turistid.
Barracca aiad. Merevaade.
Kellumeistrite maja. Palju plekkpurk-kostüüme ja veel rohkem vastuseta küsimusi. Saime teada, et olid ka pidulikud plekkrüüd. No vahva, vahid taevasse ja edasi liigud kuidas? Käsikaudu? Või oledki loodud paigalseisuks?
Oi mulle meeldivad pitsidega saapad. Edev. Ülemine ots on plekkpurgis, alumine ots puha hõre.
Miski tehas on neid plekkasju vuhkinud valmis masstoodanguna.
Ordul olid uhked ruumid jaa. Väidetavalt sõditi noolte ja mõõkadega, aga majaseinte paksus oli üüratu. Ülikõrgetes ruumides tillukesed toolid.
Valletta ööelu. Tohutult restorane ja rahvast.
Hommikune ja õhtune, öömaja ühe-inimese rõdul tehtud, pilt. Hommik nii päikeseline, et sai öösärgiga aega veeta. Õhtul polnud ka viga. Veebruarikuus.
Kommentaarid
Postita kommentaar