Reisikirev

  Ošljak on imetilluke Horvaatia saar, mis asub Ugljani saare külje all. Saar hämmastas oma iluga ja mändide ning lilleõite aroomiga.  Täna pidi olema rannapäev. Hommikul oli ka, aga ilm ikka pilvine ja tuuline. Leotasin jalad Aadria meres ära, avastasin, et põlv ikka liigub ja vesivillidel pole viga. Tegin tiiru Zadari kesklinnast väljaspool, et kas on midagi huvitavat näha. Ei olnud.  Jõin kohvi ka ära ja ikka alles lõuna. Aga praamid saartele olid kahjuks juba hommikul teele asunud. Ebaõnn. Ma varem vaatasin üldse mingit muud sadamat, kust ei läinud eriti praame. Gaženicast lähevad hoopis. Õnn, et eile teada sain. Ainult Ugljanile läksid praamid päeval ka, seal ma juba eile käisin. Ja üks läks Ošljaki. Jõudsin bussijaama kihutada ja seal sadama bussile hüpata. Ohh, päev päästetud. Saab jälle kusagile sõita, hõissa. Ošljaki sadamas üks hoiatas, et see on Ošljak, ära mine maha. Ise mõtlesin ka, et sõidaks ikka Ugljanile edasi. Kas nüüd istun kolm ja pool tundi siin sadam...

  Ugljan on Zadarile kõige lähemal asuv saar. Pikaks venitatud, nagu enamus siinkandi saari. Teinekord on kasulik bussiga sõita. Jalgsi oleksin hommikul läinud hoopis teise sadamasse - sinna, kuhu googel soovitas. Nüüd sain siit sadamast, kuhu buss tõi, praamipileti ja leidsin ka praami. Ma päris ainuke jalakäija ei ole, kes saarele tahab. Eks ma käin jala niikaua kuni jõuan. Vaatasin, et Kukljicasse viskan jala ära, mingi 8 km. Vahepeal läks üks tee ka kaldaäärsest metsast, see oli kena, aga siis jälle maanteele ja see oli juba nürim.  Alla kahe tunni ja kohal. Kukljicas polnud muhvigi teha. Randu ei paistnud, rannailma ka ei olnud, külm tuul. Siin on hea vaikne küll ja saab oma purjekat hoida. Pildistasin palmid ära ja hakkasin tagasi minema. Siis võttis buss peale ja viis sadamasse tagasi. Selgus, et siin käib paar korda päevas buss, viib ka päris saare otsa. No mida ma seal teen. Sadamast panin siis teises suunas ajama. Preko asula ja Jaz rand. Kivine rand ja rannaäär plaa...

Mäed olid hommikul veel pilvede sees peidus. Korenica hosteli peremees ütles, et ilmaga mul vedas, sest septembris olevat olnud palju külmem, mõnel hommikul ainult üks soojakraad. Oktoobri kohta on praegu tõesti ilus ilm, umbes 15-17 soojakraadi mägedes. Bussipeatuses hakkasin kahetsema, et mägedesse kauemaks ei jäänud. Zadari rannas aga oli ka mõnus, arvatavasti 20 kraadi ringis, uju ja päevita.  Tahaksin veel ühele saarele ka minna. Tuleb uurida, kuskohast see praam läheb. Teistele saartele ja väikestesse küladesse lähevad transpordivahendid nii veidralt, et ööseks kohale ja varahommikul tulema. Mida ma seal öösel teen. Autost tunnen siin küll puudust.  Vanalinna trampisin veel kord läbi, see on nii väike, et isegi neid õhukesi sallikesi ei müüda. Milles ma olen pettunud. Ainult külmkapimagnetid. Aga muidu väga ilus jalutada. Leidsin veel ühe väikese turu, sain uued pirnid, kurgi ja paprika.  Mingid vanad varemed murule tassitud. Aga see oli huvitav, et vanalinnas oli m...

  Hommikul oli taevas hall ja halliks see jäigi. Soe sügisilm. Käisin vaatasin Plitvice järvede rahvuspargis need parempoolsed järved ära. Rada kulges jälle järvede kallastel ja kohati kaljude all vee ja koskede kohal. Vesi ikka täiesti läbipaistev. Väikesed kosed. Järved on mitmel tasandil, ülemistest voolab vesi koskedena alumistesse  Lihtsalt kõnnid järvel ja vaatad parte ja kalu.  Saarmas nägi mind enne kui mina teda. Pea paistab puuoksa all, keset fotot. Paksuke, läikiva karvaga loom. Alguses oli kalda ääres. Saarmad, kalad ja pardid näikse end siin turvaliselt tundvat. Mõni tund matkamist ja jõudsin siinse kõige suurema koseni. Ikkagi võimas tunne sellise loodusnähtuse juures olla. Siiakanti jah tasub sügisel tulla. Kuna kosk asub esimese sissepääsu lähedal ja on väga populaarne, siis siin oli praegugi tunne nagu klassiekskursioonil. Mis veel suvel on. Mujal siin nii hull ei ole, leidsin ka üksildasi paiku, kuhu keegi ei viitsi nähtavasti tulla. Järvedel saab praami...