Otse põhisisu juurde

Nädalavahetuseks Budapesti



Budapesti külastus on mul varem 2 korda ära jäänud. Nii et ma uudishimu pärast tahtsin teada, kas mulle pole ette nähtud sinna minna ja miks ja kas sõit jääb kolmandat korda ka ära. Ei jäänudki. 


Tegelikult kaalusin laupäeval Võrru spaasse minekut, aga tundus igav ja kallis ka, samuti Itaalia lennupiletid on miskipärast maru kalliks läinud, et minna lihtsalt tassi Itaalia kohvi jooma ja kohe tagasi. Wizzair aga tahtis mind suht odavalt Budapesti lennutada. Wizzairi puhul ei saa muidugi 60% kindel olla, et kas ta lendab. Aga lendaski. Tallinnast 2 tundi ja 20 minutit ja kohal. Lennukis oli küllaltki palju vabu kohti. Oleks täna ka veel saanud piletid osta, kuigi ma ostsin juba üleeile ära.

Õhust vaadates paistis Budapest ikka maru suur. Silmapiirini valgustäppe täis. Ja mu 9nda korruse aknast paistab niisugune vaade. Doonau voolab seal silmapiiri taga. Homme lähen vaatama.


Poes aitas üks karvakasvanud sõbralik vanamees mul avokaadod ära kaaluda ja üldse senini on täitsa viisakas tundunud kõik. Metrooühendus on hästi hea siin. Lennujaamas oli müüjanna väga rõõmus, et sai mulle bussikaardi müüa. Ja siis mõne aja pärast jälle, kui sai ka lennujaama shuttle pileti müüa. Selgus, et tavalise linnaliini piletiga ei saagi 100E peale. Nii et sinna see aeg kulus, buss sõitis ka maru kaua + veel metroo + oma jalad, nii et ongi õhtu käes. Keel on küll selline köšš-möšš, et seda ma vist ei suuda esimese hooga ära õppida. Kuigi ma üritan.

No suurlinna tänavad, nagu ikka. Säh sulle loodust. Vast homme näeb seda jõge - loodus ikkagi. Ilm on ikka üksjagu soojem kui meil, mütsi pole eriti tarvis. Tartu-Tallinn bussis külmusid mu jalad nii jääpurikateks, et mõtlesin, kas need võivad järsemate sammude puhul  puruneda. Siin õnneks sulasid üles ja töötavad jälle. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...