Täna oli Budapestis tuul lõunakaarest ja nii kohutavalt külm enam polnudki nagu eile. Aga kui ma eile hõiskasin, et lund üldse pole, siis tuli täna õhtuks maha arvestatav lumekiht. Nii et õhtuks külmusin ja märgusin ikkagi läbi.
Buda lossi aga nägin täna juba lähemalt, sest tuul ei puhunud mind sealt minema. Ja mis mulle kõige sügavama elamuse jättis, oli Fishermenide bastion. Iidsest kultuurist pärit hoonete hulk on Budapestis märkimisväärne. Väikesed peened tornikesed. Hästi palju vanaaegseid kujusid. Ja siis loomulikult nende kunstiteoste külge ja kõrvale lajatatud suured mustad kuubid. Ja kellelgi ei teki küsimusi.
Vaade Doonaule.
Vaatamata sellele, et ma olen kringliks külmunud nende päevadega, mulle meeldib Budapest sama palju nagu Porto. Selline linn, kuhu tahaks kindlasti tagasi tulla. Paljukest ma siis nägin nii lühikese ajaga. Muuseumid tahaks läbi käia. Tahaks näha, milline siis on, kui puud on lehes. Termidesse tahaks väga. Täna ei hakanud minema, muidu ole õhtul jälle jääpurikas ja kõlise sinna mäe otsa lume sisse. Tohutu palju on siin jalutada ja vaadata. Üli kaunis tuledesära. Sillad tahaks kõik ülejalutamist.
Ja mulle tohutult meeldib siin inimeste käitumine. Kuidagi nii rahulik ja loomulik. Kui ma mäkke ronisin, siis minu selja taga, poiss kahe neiuga. Poiss inglise keeles, et vabandage, vabandage, saaksite mulle salvrätti anda nuuskamiseks - ja vehib sõrmega mu seljakoti tasku poole, kust paistis salvrätipakk. Ma, jah, ütlesin, et no võta siis rohkem neid salvrätte! Poiss et, võtan kaks! Hetkel siin ongi inimestel punased ja tilkuvad ninad peas. Kohutavalt külm. Neiud teda pärast narrisid, et ta mingi sõna ütles vist inglise keeles valesti. Vist olid kohalikud. Või itaallased, neid on siin rohkesti. Rohkesti on ka noori, ja ka paarikaupa noori, käivad käest kinni. Ja nii viisakad. Või ma olen lihtsalt nii vana, et minuga tuleb juba viisakas olla.
Ja poes. Ühes poes tuli iseteeninduskassas maksta. Ma ei saanud muhvigi aru. Siis tädike - võttis mul sõrmest kinni ja toksis vajalikud klahvid läbi. Siis pistis nina mu rahakotti ja ütles, et need rahad seal! Raha numbritest ma olen hakanud küll juba ise ka aru saama. Huffe kulub tuhandete viisi. Lennujaama shuttle 2500 huffi. Ma ei ostelnudki eriti, nii ulme tundus. Aga tunde järgi, hinnad ei jõua mitte kusagil maailma nurgas niisugusele kõrgusele nagu Eestis. Tuleb ikka tagasi tulla.
Teises poes, kuhu ma läksin ainult nina soojendama, tädike ütles ausalt välja, et temale meeldib mu riietus! Et mul on jope, müts ja sall kõik nii sarnaselt roosad. Ma ostsin sealt paksemad kindad ja eelmised olid juba märjaks ka saanud. Kinda peal on: Buda!
Kommentaarid
Postita kommentaar