Otse põhisisu juurde

Püha Varese mägi ja Varese linn

Hommikul kires Casa Nuova asulas kukk! Astusin sellest suurest hotellist välja kukelaulu saatel. Punane vaip hotellini, ei tea, miks.

Tasuta shuttle buss viis terminali 1 ette tagasi. Buss käib iga 15 min järel. Päevavalges oligi kõik hoopis selgem. Maa all on rongijaam. Jäin Varese rongi ootama ja jõudsin esimese espresso koos sarvesaiaga juba kätte saada.

Biasca poole.



Varesesse ja Biascasse viib rong S50, pileti sai ukse juurest kassast, 13 eur. Terminal 1 selle ukse juurest, kuhu ma öösel sattusin, läks ka ports busse igas suunas, muu hulgas Milaanosse ja Torinosse. Rong läheb ka Milaanosse ja terminali 2. Milaano on see koht, kuhu ma üldse minna ei taha. Sellepärast sõitsingi vastassuunas. 

Kell 10 jõudsin Varesesse, rong väljus 9.19. Kui kell 4 hommikul oled ikka veel ärkvel, siis kell 7 on mittekerge jalad alla saada. Ma ei saanudki. Magamata olin ilmselt seetõttu, et nii hea oli olla ja mõtteid mõlgutada. Nagu oleks mingi raske koorma seljast ära saanud ja mida ma nüüd kõik edaspidi ära teen. Saab ennast jälle elusana tunda mõned päevad.

Siia vahele tulid juba Sacro Monte di Varese pildid. Kabelid, mäed ja okaspuud.




Sacro Monte di Varese oli nagu teine maailm, sest siin oli, ma pakun, aprilli lõpp. T-särgi ilm. Sai päikest võtta, maru soe. Soe tuul kollaste ja kirjude liblikate tiibades. Vihm ega äike polnud veel üle käinud, nii et kevadist haljendamist veel ei olnud, palmid ikka raagus.

Palmid tegelikult päris raagus polnud, pigem  lehpuud.  

Siin on mäe otsas oleva küla tänav juba, väga põnevad käigud.




Niisugustest ümmargustest kividest tee viis külasse, üks kabel paistab.

Buss sõitis Varese linnast siia Varese Pühasse Mäkke u 20 min. Mida kõrgemale ronida, seda soojemaks läks. Üles, ja läbi mäe otsas asuva küla, kõmpisin u 2 tundi. Alla vist 45 min. Alla tulles olid seal jaa need 14 lubatud kabelit, aga ülespoole minnes vähemal 114. Pilte neist eriti polegi tehtud, vaatasin, et omal pilt eest ära ei kaoks.

Sest seljakotis polnud turult ostetud tomateid (väidetavalt Sitsiilia omad - no kes teab) mitte enam karbike, vaid tunde järgi vähemalt 10 kilo. Ostsin hurmaasid ja pirni ka, aga need olid nii rasked, et sõin enne esimese kabelini jõudmist ära. Olid head küll, kahju et homme enam turupäeva ei ole. Raja alguses on tualett ja kraanivesi, sai puuvilju pesta.



Pühal Varese mäel tasub igal juhul jalutamas käia. Saab päris hea koormuse ja mägedes olemise tunde, ümberringi on palju mägesid. Milline suurepärane võimalus selle linna rahval on! Paljud olid tulnud siia  ka koeri jalutama. Koerad igat mõõtu ja suurust ja kõik maru sõbralikud. Furnikulöör talvel ei töötanud, vist märtsis alustab.

Varese linnas tagasi, siin oli ikka jope-ilm. Aga mitte nii paksu jope, nagu mul on. Inimesed istuvad õhtul kohvikus, joovad veini ja söövad saia. Tšill.

Poodides on väga ilus kaup ja ilusa hinnaga ka, ma kahjuks midagi kaasa ei too. Talvisel nädalavahetusel on palju kohti kinni ka. Suveniiripoode pole üldse, siin vist turiste eriti ei ole.



Seejärel läksin seda veidrat tuba otsima, mille olin broneerinud otse keset vanalinna. Selle järgi bronnisingi, et kas kõik peab alati tavaline olema. Kui euroametnik seda näeks, teeks kohe mingi ministeeriumi juurde. Ma arvan, et tubade omanik on lihtsalt võtnud kõik asjad, mis ta on kusagilt saanud, ja riputanud need tubadesse üles. Aga respekt, et seega tal on oma müüginišš. 

Kaartid on huvitavad, neid tahaks uurida.

Ja raamatuhunnikud, see sari on alates aastast 1900. Tundub aja-lugusid ja satiiri.


Nõrgema närvisüsteemiga isik ei peaks vastu.


Maakerad!

Omanik ütles, et jättis mulle karhvini šoti viskit, aga ma ei julge - mis ajast siin need asjad kõik pärit on!

Majutuse nimi on Repubblika di Oz Rooms, noh, Oz pole juhuslikult kulla järgi nime saanud, sest lugu selgitab kehtivat petislikku finantssüsteemi, mis kukub kahtlemata kokku niipea, kui keegi julgeb tõe välja öelda. Või siis on lihtsalt muinasjutt. Mul on toas muu hulgas ka Aladdini Imelamp. Nii et tuleb taas tegus öö.

Mu kodutänav:

Omanik lubas hommikul serveerida espresso ja võileiva mulle tuppa, loodetavasti jätsin mulje, et oskan maailma asju õigesti hinnata, kui ütlesin, et jätame tee ja kohvi ära ja ma käin Itaalias espressot joomas. Khmm, neil lihtsalt pole söögisaali, ma teadsin, et tuuakse tuppa. Maksta sain ka sulas ja mingit ideekaarti oolnud vaja, ole kes tahad. Kui nüüd euroametnik seda ka kuuleks.

Kiriku kellade helin möllab akna taga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Armas kaasteeline!

Vahva Sind siin kohata! Mõni sõna minust ja mida siit leida. Mina soovin, et mu elu on reisikirev. Ja ma soovin unistuste asemel plaane. Unistustel pole häda midagi, aga kui need lennupiletiteks vormuvad, hakkab põnevaid asju juhtuma. Reisimine on minu kirg ja sõltuvus ja reisipisiku vastu pole õnneks ühtegi tabletti ega tinktuuri leiutatud. Hirm on põhiline tegur, mis seda pisikut peletab, hirme aga ei tasu liiga tõsiselt võtta. Mõnikord, kui mõtted ja tunded on olnud hallid nagu suurem osa rõivapoe valikut tänasel päeval, on aeg-ajalt õnneks leidunud ikka keegi, kes on öelnud: "Kas tead, et ühe ookeani taga asub maa, mis on nii vahva, et sa peaksid otsekohe sinna minema!" või: "Meie igatahes läheme Viie küla maale, tuled ka?" või: "Nojah, ostame siis sulle need lennupiletid kohe ära." Sellistel hetkedel ma tean, et kui jääksin mingisuguse väljamõeldud põhjuse tõttu maha, kahetseksin seda elu lõpuni. Mulle meeldib pisut metsik loodus, koos loomade ja lind...

Kuhu ma täna õhtuks maandun

Kui juba enne reisi algust nii paljulubavad äpardused aset leiavad, siis tõotab tulla vägev seiklus. See, et ma Helsingi asemel Dublinisse lendan, selgus alles mõned tunnid enne kodu-uksest välja astumist. Finnair oli salaja lennu tühistanud ja jätnud selle kohta igasuguse info saatmata.  Muidugi oleks võinud kodus lilli edasi pildistada, aga 72 tundi kehtiv test oli juba tehtud. Kooliaeg tuli meelde, et teed aga muudkui teste ja siis hoiad hinge kinni, kuna ja kuidas õpetaja seda hinnata suvatseb. Õnneks sain testi arvestatud, aga teist korda seda enam teha ei tahaks.  Teadmiseks ütlen, et praegusel ajal võib juba ka kurku loputada nina surkimise asemel. Teeb sama välja, sest kui hästi läheb, antakse templiga paber kätte ja kui täidad lisaks veel mõned paberid ära just nagu nõuka-ajal, võidki katsetama minna, kas üle võõra riigi läve lastakse. Niisiis, pidime 72 tunni jooksul mingisugusesse sihtpunkti jõudma ja ideaalsel juhul seekord Portugali. Õie leidis õnneks kibekähku uu...

Portugal ja camino

 Lissabonis on ringi trambitud ka ja saabubki aeg camino jaoks. Miks mul caminole vaja minna on, mida ma sinna ära kaotasin?  Sellega, et "kõik käivad", ei saa palverännuteed ära põhjendada. Enamus siiski selliseid radu ei käi. Aga just, et teha midagi, mida kõik teised ei tee, on juba tõele lähemal. Üsna igavavõitu vastus on, et lähen järele uurima, millisest puust või muust materjalist mina tehtud olen.  Astun harjumuspärastest kingadest välja ja vaatlen iseenda unikaalseid jälgi. Leian ennast olevat ilmselgelt liiga vana/noor/kole/ilus/sõbralik/ülbe, et peaksin ööpäevaringselt pingutama kellelegi meeldida või mitte meeldida. Nii et nüüd algab aeg, ruum ja Tee minu enda maitse järele. Teekond hakkas endast märku andma kohe pärast Teele mineku otsuse tegemist. Kasvas välja teadmine, et Algab Minu Oma Rada. Ehk AMOR. Kui ilus. Ja päevad ei olnudki enam igavad. Tegelikult on kõik iseenda jaoks käidud reisid omamoodi caminod. Teekonnad. Palverännuteed. Oma Rajad. Iga reisim...