Porto Ceresio ja luikede järv

Lugu, milles on pildid Põhja-Itaalia järvest, mägedest, luikedest ja niisama ilusast pühapäevast.

Tänane rong oli kahekorruseline. Ma pole vist varem sellist näinud. Laste ekskursioon jooksis rõõmuga sinna üles.

Piletikassa juures näitas tabel ilmselt saabuvaid ronge. Tunnelis selgus, et minu rong väljub siiski perroonilt nr 3, mitte nr 4, ja kell 10.25, mitte kell 10.35. Sõitma õnneks hakkas õiges suunas.

Sõidu ajal võin teile veel hommikusi uudiseid heietada. Vana tõigi hommikusöögi, ja väikeses plekk-kruusis ongi espresso. Tegin sellele poolikule tüübile ka tassitäie teed, vahib nii januse pilguga.

Ma mõtlesin välja, et vana võib olla inglane. See seletaks need veirad lipud, inglise keelsed raamatud, Inglismaa vanad kaartid, šoti viski ja et miks ta ei räägi minuga itaalia keelt, kuigi ma pingutan. Igal juhul oli igal asjal toas oma Lugu, mida ma ei jõudnud kuulata, sest vajusin unne nagu karu.

Ja nüüd hommikul ma jõudsin 25 minutiga rongiga Porto Ceresiosse. Mul hakkasid sipelgad nahal jooksma, nii ilus vaatepilt oli! Šveits on siit jalutuskäigu kaugusel, aga no mida sinna vaja. Kuigi üks hea mägi jääb ka Šveitsi, aga selleks kuluks aega rohkem, kui mul on.

Mägede jalamil on tegelikult ainult väike kitsas riba, mis mahutab maju. 

Porto Ceresio asub Lugano järve ääres. Vesi oli täiesti selge, sukelduvad pardid läbi vee näha. Ja nii mitmeid ilusaid luiki! Tõeline luikede järv. Jalutajad muudkui söödavad neid (kahtlustan, et saiaga, seda neil siin jagub, aga nii küll ei tohiks teha) ja pildistavad.

Istusin järve ääres, vaatasin kuidas vanapaarid käest kinni jalutasid, mõned koeri jalutasid ja mõned tuttavaid tervitasid: Amore, ciao, bonjorno!

Inimesed ilusti riides, rõõmsad, lihtsalt jalutavad kaldapealsel, saavad kokku, vestlevad. Istuvad järve äärsetes restoranides. Siin on nii kerge olla! Maru palju sõbralikke koeri, ühte pruuni pehmekarvalist sain silitada, oli eriti rõõmus koer.

Mitte neid. Suva klõpsud. Igal koeral nööriga keegi küljes.

On ka väike rannake, ma usun, et nad suvel käivad ujumas. Praegu oli vesi päris külm.

Hommikul näitas siin termomeeter +10, keskpäeval +16. Nii soe ei olnud kui eile mäel, aga tuul ikka soe. Lilled veel ei õitse. 

Kui Varese on minu jaoks siiski liiga linn ja liiga merevaba, siis Porto Ceresio - seal võiks küll mõnda aega elada. Mõni nädal või kuu. 

Palmisalu kellegi aias.

Promenaad.

Teiselt kaldalt viis matkarada ka üles mäkke ja mingisse mägikülla, aga järve ääres oli ilusam.

Kell 16 vajus päike pilvede taha (kaua need taevatriibud ikka ühes joones püsivad, eks nad hajuvad suduks laiali) ja ma läksin taas rongile. Taevatriipudest veel, et eile isegi selle Püha Varesemäe kohal käis väga usin triibutamine. Mitte ei saa lasta turistil ühtlast sinist tausta pildistada.

Ühtegi butiiki Porto Ceresios polnud. Ainult suur toidu- ja majapidamisasjade pood. Osta omale pesumasin kui tahad. Ma muidugi ei jõudnud kõike seda toidukraami kahe päevaga ära süüa, mis ma varusin. Üle hindasin oma võimeid. Muist tomateid jääb võib-olla maha ja homme pole vaja poest läbi käia. Bomba Puglia ülejääk kahjuks ei saa lennukisse kaasa, pommid pole lubatud. See on nii tšilline aedviljamöks, et tšilli lendab leekides ninast välja. Tohutu hää, kuidas nad oskavad.

Lõpetuseks, kui satute teinekord Milan Malpensa lennujaama ja samuti Milaanot ei armasta, siis kaaluge Porto Ceresiosse sõitu, et järve ääres jalutada, või Sacro Monte di Varese, et mäeküljel higistades rühkida ja päikesele lähemal olla. Mõlemal juhul saate suure heaolu tunde ja kusagil vahepeatuses kindlasti ka espressot, veini, naeratusi ning värskeid sarvesaiu.

P.S.  Vana siiski ei olnud vist inglane. Ja mu toa nimi oli Grand Tour.

P.P.S. Hommikul tuli Malpensa rongi polizia, revolvrid ja puha, aga ei tahtnud näha mitte sõidupiletit vaid ideekaarti. Üks arvas lipu järgi ära, et Estonia ja siis said kõik 3 seda kordamööda käes hoida. Ei tea, miks. Ega lennujaama rongis olegi alati kõik kohalikud.