Õhtul avastasime oma koduhoovis taverna, kus pidulised kordamööda fadot laulsid ja kitarri mängisid. Millised hääled! Mõtlesime, et tuleme ära, enne kui järg meieni jõuab. Vaat sulle säh, eestlane laulurahvas. Aga ei, peale õues tapase (mis ei olnudki sai vaid erinevad kodused toidud savikausikestes) söömist pressisime end tuppa piduliste sekka, saime toolid vana kivist kraanikausi veerde ja näidati, et karbis on veel kooki järel ... haarasime aga kandikult savikausikestes magustoidud ja veel ühed veinid. Tavern oli väike ruum, kus seesolijad kõik üksteist tundsid ja kus hõljus toidu ja fado hõng ning jutukõmin. Ma ei saanud sõnagi aru, aga õnnitleti ja kiideti mitmeid. Nii meeleolukate sündmuse tõttu tahaks siin küll elada ja nüüd on kahju, et eelmise Portos käigu ajal üks noormees mind siiski naiseks ei võtnud - kuna ma olen liiga isepäine ja üksimatkav. Puhtalt minu viga.
Öömaja peremees ütles, et Portos olnud turism suuremas mahus edenema hakanud 10 aastat tagasi. Porto öömaja peremees oli üldse vahvaim kõigist mu senini nähtud majatuse pakkujatest. Meile oli varutud päris palju toitu ja välja prinditud busside plaanid ja poe asukoht, lisaks saime linnaplaani, kus ilusamad kohad ära märgiti. Muidu ka, väga sõbralik tüüp ja korter ise jõe ääres vanalinnas, hästi huvitavas vanas majas. Väga kitsal vanal tänaval. Ise ta elas ülemisel korrusel teises korteris ja nende pere olevat selles majas elanud 1950-ndast aastast alates. Vastasmaja naabriga oleks vist saanud kätt suruda, kui mõlemad oleksime samal ajal rõdudele sattunud.
Kommentaarid
Postita kommentaar