Kui oled oma lemmikpaigas juba teist korda, kas siis võid öelda, et minu paik? Näiteks minu Hondoq ir-Rummien? Kas paik, millest oled ükskord vaimustunud, on teisel korral sama imetlusväärne?
Hondoq ir-Rummien on rand, mille pärast ma olen nõus Gozole tagasi tulema. Mingil seletamatul põhjusel on need minu lemmikud lohekujulised kaljud ja siin on minu lemmikilm. Võib-olla meeldib Qala mulle ainult seetõttu, et ma peatusin siin ka eelmisel korral ja nüüd tundub, nagu oleksin taas kodus käimas? Kindlasti meeldib mulle Qalas kukkede kiremine. Kukkede kiremine loob mulle igal pool kodutunde. Selles talus, kus eelmine kord oli kirev kukk, olid nüüd lisaks ka haned.
Põllumajandamine oli hoos ja Gozo ongi armsalt haljendav.
Teiste jaoks võib olla tunne muidugi hoopis teistsugune. Enamikule võib meeldida pigem Ramla rand või mõni muu linnake. Kellel millised mälestused on.
Täna algas Gozol kevad - või kevadsuvi. Tuul keeras õigesse suunda ja päike hakkas soojendama. Täna ma sain oma doosi Gozot kätte. Hondoq ir-Rummien, sinu pärast ma tulin ja hõissa, et sain taas varbad merevette! Mainin igaks juhuks üle, et täna on 3-s märts.
Ja siis taas praamile. Praamipilet 4.65 (vist oli), see siis Mgarris, edasi-tagasi eest. Hämmastav. Seejärel bussiga läbi maa.
Kui ma Vallettasse öömaja bronnisin, siis mõtlesin, et nooo, õõõ, eks ma kannata välja selle linna. Tegelikult võib siin kitsaid tänavaid mööda lonkida küll ja veel ja hakkas väga meeldima. Selliste lõunamaa järgi lõhnavate urgaste pärast ma reisingi. Pimedus, sumedus ja salapära.
Eestist kirjutati, et vastlad ja liugu ja kukleid ja nii. Tegime siis ka ühed vastlakoogid. Vallettas on niisugusi ja naasugusi söögi- ja joogikohti, see üks oli eriti hubane. Ja koogid ja söögid on Maltal tõesti väga head. Toidu pärast juba tasub siia reisida. Miskipärast sellest Malta kohvist, mida me alguses saime, sellest pole rohkem enam keegi midagi kuulnud. Küsitakse, et mis see on.
Vallettas on väga palju tühje ja lausa lagunenud maju. No kui kõik see kirikukellade orkester pihta hakkab, ega siis ei tahaks siin pikemalt elada ka. Mõnda aega aga täitsa võiks, kõike seda uudistada ja imestada, mis siin on. Need tillukesed linnakesed ja pisikesed saared - tegelikult need pole hoopiski nii miniatuursed. Kui palju on siin veel nägemata!
Öömaja on merevaatega ja katuseterrasiga, mis on vaatega kindlusele, kus kell 16 lasti miskit kärakat, vist kahurist. Sähvatuse nägin ära, pildile ei saanud, küll aga sain tossupilve. Külli oma kaamerast nägi, et inimesed seal kindluses tõstsid telefonid, et nüüd see kärakas käib. Kellaaja saime eelmine kord teada, kui kindluses ringi vahtisime.
Öömaja bronnisin 1 tuba, kahe voodiga, suure klaasaknaga ja merevaatega. Sain kolme väikese aknaga, millest merd ja ka linna, ja ka teiste rõdusid, vaadelda, aga see-eest on 2 tuba ja 3 voodit. Nii et ma võin omaette oma toas norsata. Maltal (nagu ka kõikjal mujal) ei saa milleski päris kindel olla. Vaat mis Riiaski oli selle katuseaknaga.
Alati võib minna paremini, kui ise oskaks planeerida.
Tuledesära, no see on igal pool mere ääres nii, et ...
Igatsust äratav.
Kommentaarid
Postita kommentaar