Reisikirev

Täna tulime päälinna. Kaesime Castello ehk Cittadella risti-põiki läbi. Castello asub Gozol Victoria linnas. Üks istus vangikongis. Gozo oligi niisugune käepärane koht, kuhu suunati teisitimõtlejad ja muidu jalgujääjad.  Kummalisi asju. Üleelusuuruses raamatuid ja jälke maale. Sokke ja saapaid. Pühade isade omi. Kindlusest avanes vaade. Meri on ka näha. No ja jälle mustad kaabud oma surmakultusega. Porgandikooke elusatele. Õhtul algas karneval. Kõigepealt rahvatantsurühma etteaste. Inglikesi, haldjaid ja ükssarvikuid. Nomaeitea, kuna me koju saame, hull möll käib aina edasi.

Öömaja võtsin Qala külasse põhjusel, et ma olin siin eelmisel korral ka, mulle meeldis ja oli rand ning loodusvaated. Täna püüdsin Küllile külma ilma maha müüa. Ei saa öelda, et oleks ülikülm - mul on kodus toas ka sama temperatuur. Qala's isegi oli ka üks tilluke kauplus, mida ma enam ei mäletanud. Sealt saime kohaliku veini, halvaa ja mandariinid. Öömaja see-eest on, no väike hotell kahepeale. Annab kõndida mööda koridori tubade vahet.  Seda majutust peavad kaks väga viisakat ja armast naist. Jätsid meile kõiksugust nänni, kaasa arvatud kohalik öko viigikaktuse liköör ja Kinnie, mis on ka kohalik jook, mille üks komponent on koirohi, kui ma õigesti aru sain. Naised küsisid, kas me tulime spetsiaalselt karnevalile.  Mul on Eesti šokolaadi kaasas, saan vastukingituse teha. Tegelikult on see siin suure köögiga suur korter. Kolm tuba ja igal toal oma vannituba/dušširuum. Ma vist käin Külli pool vannis, mul omal vannivarianti ei ole. Rõdusid on ka mitu.  Ega siin muid valiku...

Vallettasse viib Sliemast praam, mis sõidab umbes 10 minutit. Vallettas sattusime kõigepealt nurgatagusesse, kohalike kohvikusse, kus saime taas Malta kohvi ja kus oli null turisti. Nüüd on inspiratsiooni kodus ka tähtaniisid samaka sisse likku panna, et likööri teha, ja seda likööri siis kohvi sisse kallata. Ja kohvile vahukoorelärakas peale.  Ärge seda aniisi asja vast kodus järele proovige teha, sest maitse on ikka väga spetsiifiline. Mina aga olen tinktuuride ja veidrate maitsete fänn, nii et minu jaoks jälle üks kummaline kogemus juures. Valletta on tilluke, kivimaju täis tipitud linnake, väga kitsaste tänavatega ja ülitiheda asustatusega. Suure osa sellest asustatusest moodustavad ringivahtivad turistid. Barracca aiad. Merevaade. Müürid. Kellumeistrite maja. Palju plekkpurk-kostüüme ja veel rohkem vastuseta küsimusi. Saime teada, et olid ka pidulikud plekkrüüd. No vahva, vahid taevasse ja edasi liigud kuidas? Käsikaudu? Või oledki loodud paigalseisuks? Oi mulle meeldivad pits...