Reisikirev

Lugu, milles on pildid Põhja-Itaalia järvest, mägedest, luikedest ja niisama ilusast pühapäevast. Tänane rong oli kahekorruseline. Ma pole vist varem sellist näinud. Laste ekskursioon jooksis rõõmuga sinna üles. Piletikassa juures näitas tabel ilmselt saabuvaid ronge. Tunnelis selgus, et minu rong väljub siiski perroonilt nr 3, mitte nr 4, ja kell 10.25, mitte kell 10.35. Sõitma õnneks hakkas õiges suunas. Sõidu ajal võin teile veel hommikusi uudiseid heietada. Vana tõigi hommikusöögi, ja väikeses plekk-kruusis ongi espresso. Tegin sellele poolikule tüübile ka tassitäie teed, vahib nii januse pilguga. Ma mõtlesin välja, et vana võib olla inglane. See seletaks need veirad lipud, inglise keelsed raamatud, Inglismaa vanad kaartid, šoti viski ja et miks ta ei räägi minuga itaalia keelt, kuigi ma pingutan. Igal juhul oli igal asjal toas oma Lugu, mida ma ei jõudnud kuulata, sest vajusin unne nagu karu. Ja nüüd hommikul ma jõudsin 25 minutiga rongiga Porto Ceresiosse. Mul hakkasid sipelgad n...

Hommikul kires Casa Nuova asulas kukk! Astusin sellest suurest hotellist välja kukelaulu saatel. Punane vaip hotellini, ei tea, miks. Tasuta shuttle buss viis terminali 1 ette tagasi. Buss käib iga 15 min järel. Päevavalges oligi kõik hoopis selgem. Maa all on rongijaam. Jäin Varese rongi ootama ja jõudsin esimese espresso koos sarvesaiaga juba kätte saada. Biasca poole. Varesesse ja Biascasse viib rong S50, pileti sai ukse juurest kassast, 13 eur. Terminal 1 selle ukse juurest, kuhu ma öösel sattusin, läks ka ports busse igas suunas, muu hulgas Milaanosse ja Torinosse. Rong läheb ka Milaanosse ja terminali 2. Milaano on see koht, kuhu ma üldse minna ei taha. Sellepärast sõitsingi vastassuunas.  Kell 10 jõudsin Varesesse, rong väljus 9.19. Kui kell 4 hommikul oled ikka veel ärkvel, siis kell 7 on mittekerge jalad alla saada. Ma ei saanudki. Magamata olin ilmselt seetõttu, et nii hea oli olla ja mõtteid mõlgutada. Nagu oleks mingi raske koorma seljast ära saanud ja mida ma nüüd kõik...

Päevi ei saa mingil juhul iseenesestmõistetavate ja ühesugustena võtta. Hommik algas küll tavalisena ja tööpäev veeres rutiinselt peaaegu (peaaegu) lõpuni välja, aga õhtupoolikul sirvisin juba Tallinna lennujaama raamatupoes raamatuid ja mõni minut enne keskööd otsisin Itaalias öömaja. Minu armas punane, veidi räbalduma hakanud seljakott tuli kaasa. Kuigi see peaks olema juba puhas klassika, ennast lennujaamast leida, hakkas enne kodunt väljaminekut kõhus ikka keerama ja tekkis küsimus: Miks? Leppisin vastusega: Sest ma tahan. Hakkas kohe kergem. Jalad ka enam ei võbisenud nii väga. Lennu väravas tekkis veel korraks küsimus: Kas? Aga vastus oli ka kohe olemas: Igal juhul! Üks hea viis nädalavahetuse veetmiseks, nagu ma olen avastanud, on minna Itaaliasse hommikukohvi jooma.  Seekord ma Ryanairilt ühtegi nädalavahetuse lendu ei leidnud, jäi Wizzair. Selle kohta räägitakse nii ja naa, aga läks hästi, tõusis õhku ja lendas umbes 3 tundi. Lähima viimase hetke öömaja leidsin Case Nueves...