Ühtegi Andreat croissandiga hommikul välja ei ilmunud. See näitab, et Itaalia mehi ei saa väga tõsiselt võtta. Ehk ta sai siiski aru, et Eesti naine saab ise hakkama, leiab kõik vajaliku ise üles ega pole eriti suhtlemisaltis. Sõin oma croissanti, viinamarju ja mangot. Öömaja köögis oli igas suuruses väikseid espresso kannukesi ja head kanget kohvipuru, keetsin omale siis suure kruusitäie kanget espressot ja nautisin niisama laisklemist. Pool 11 teatasin majapidajannale, kes seal askeldas, et nüüd ma lähen minema. Majapidajanna andis mulle kingituse - pudeliavaja. Sellise, nagu kuldvõtmeke, või noh, hõbevõtmeke: Kujutage ette, ma pole kunagi varem öömajadest kingitusi saanud! Ma võiks nüüd oma koolituse teha teemal, et kuidas muuta külastajate elu põnevamaks, aga samas et lausa helistada igapäev ei tasu. Ma kinkisin neile Eesti šokolaadi ja suveniiri. Seejärel vedelesin mõne tunni rannas ja olin päikese eest lõuani merevees. Sooja on siin tõenäoliselt 28-30 kraadi või natuke üle. ...
Oh aeg, mingisugune Andrea tahab mulle homme hommikusööki tuua. Helistas päeval aga ma käratasin Who are you? ja panin kõne kinni. Siis ta kirjutas whattsappi et kas kõik on korras. Ma sain aru, et on vist selle öömaja omanik ja vastasin et jajah, on-on. Nüüd õhtul kui ma koju tulin, samal ajal tulid siia teise tuppa uued turistid ka ja see Andrea kohal ja ütles et tulevad mulle hommikul croissanti tooma. Mingid sõbrad ka tulevat. Misasja, ma enda meelest pole midagi ära lõhkunud, jätku eesti naine omaette. Itaalias ei saa vist kedagi omaette jätta. Esimesel päeval ma suhtlesin ta naisega. Andrea ütles, et naine muretseb, kas mul on ikka kõik hästi. No ma ei tea, ma koristasin toa iga hommik ära, aga keegi käis koristas iga päev üle ja jättis viinamarju või komme. Nagu päkapikud. Täna oli üldse ülevõlli päev. Flixbus sõidab Portorozi maru harva ja tagasi tuleb ainult kell 19.25. Mul oli plaan kella kahe paiku Portorozi poole startida ja õhtul tagasi tulla. See ei olnu...