Reisikirev

  Lissabonist sõitsime ka Belemisse, käisime Jeronimose kloostris, kirikus, tõllamuuseumis, söögikohtades, jõe ääres ja veel nipet-näpet. Klooster oli vahva, vanade sümbolitega. Mida need kõik tähendavad ja kui palju linde-loomi ja teistvärki olendeid veel hiljaaegu nähtavalt olemas oli. 

  Lissabon muutus välja kannatamatuks ja mu varbad vajasid ookeanivett. Nii sõitsime taas metrooga rongijaama ja koleda rongiga Cascaisi.  Kohe palju parem! House of Wonders ja galerii oli suurepärane koht hommikusöögi jaoks. Värsked aedviljad toodavat hommikul farmist. Hoopis teistsugune ja kunstipärasem koht kui mõned teised. Perenaine andis kõigile põhjaliku ülevaate roogadest, hea meelega ka prantsuse keeles. Muu hulgas oli neil porgandikooki. Ookeani vesi polnud väga soe, aga jalad krampi ka ei läinud ja julgemad koguni ujusid. Seda siis umbes 24.märtsi paiku. Mööda promenaadi sai õhtul jalutada Estorili rongipeatusesse ja sealt rongiga Lissaboni tagasi. No ja sealt taas metrooga kodu poole. 

  Ja nii sõitsin maaa, pabaraa-pabaraa, elektrirooo-ngigaa ja rahvas kaaa, elekriroon-gigaa... Lissabonist Sintrasse. Sintra oli üli kena. Bussiga sõitsime mäest üles Pena kollase-punase lossi juurde. Ülevalt avanes vaade Mauride paleele.  Seejärel taas bussiga alla Sintrasse, kus asus ka Sintra rahvuspalee. Kõndisime Sintra kenadel kitsastel tänavatel ja sõime õhtusöögi. Neli kena meesterahvast tassisid üli häid roogi ette. Pimedas leidsime taas üles rongijaama. Seejärel sõitsime tagasi Rosso peatusesse. Laadisime jälle transpordikaardile raha, et sõita kodule lähemale. Trasnspordikaardi osas hakkasime juba proffideks muutuma, kuigi päriselt ikka ei mõistnud, miks neid mõnikord laadida ei õnnestunud. 

  Midagi pole parata, et pealinn on pealinn. Kui oled kevadisse Lissaboni sattunud, pead ära kannatama vihma, vana maailma lagunemise, ega oska päriselt määrata, millisesse maailmajakku oled sattunud. Elanikke vaadates ei oska seda elusees ära arvata. Ega sedagi, milliselt planeedilt siinsed tegelased pärit on. Õnneks nad olid sõbralikud.  Alfama linnaosa kitsad tänavad olid eksootilised küll, tänapäevase metrooga ringiuhamine aga üldse mitte. No ja pastel de natad olid maitsvad muidugi, mõnes kohas otse ahjust tulnud. Kindlusest avanes linnavaade. Fado showd olid kõige vahvamad kogemused. Käisime mitmel õhtul vaatamas. Pakuti ka portveini. Mustrilised vihmased tänavakivid. Lissaboni jõudsime 19.märtsil ja mingit vau efekti seal ei tekkinud. Inspiratsiooni linna kohal ei lennelnud. Hea, et viimaks Portosse edasi saime sõita. Portosse sõitsime Lissabonist bussiga. Lissabonis ja selle ümbruses veetsime 6 päeva ja Portos 4. Lennud olid nii: LOT-iga Tallinn-Varssavi-Lissabon ja Ry...

Portos on palju rohkem õhku ja loodust ja kenamad inimesed kui Lissabonis. Siin on ilm palju soojem ja jõgi palju ilusam. Õhus on lugusid ja inspiratsiooni. Lissabon oli välja kannatatav tänu väljasõitudele väljaspoole suurt linna, aga Porto on huvitav niisamagi tänavatel lonkides.  Meie öömaja kõrval oli kohe mingi palee aed ja pool päeva kulus seal paabulindude, roosipuude ja kukkede vaatlemisele ära. Vanamees söötis mitut sorti linde. Maru suured rodod. Toitu oskavad portugaallased valmistada. Toit on siin alati olnud nauditav. Ega me hamburgeri putkadesse pole läinud ka. Kuulsa ja kummalise Lello raamatupoe külastus. Väga ilusad ja kuulsad raamatud ja neist tehtud Lello jaoks veel spetsiaalsed kuldsete servadega väljaanded. Kuu-kera ja Marsi-kera. Ja kummalisi esemeid, mille kohta keegi sulle tõtt ei räägi. Ise tuleb nuputada, mille jaoks. Ordem Terceira. De Nossa Senhora Do Carmo. Igaõhtune klassikaline rahvaüritus - päikeseloojangu vaatlus. Öine jõe kallas on ikka väga kena v...

Õhtul avastasime oma koduhoovis taverna, kus pidulised kordamööda fadot laulsid ja kitarri mängisid. Millised hääled! Mõtlesime, et tuleme ära, enne kui järg meieni jõuab. Vaat sulle säh, eestlane laulurahvas. Aga ei, peale õues tapase (mis ei olnudki sai vaid erinevad kodused toidud savikausikestes) söömist pressisime end tuppa piduliste sekka, saime toolid vana kivist kraanikausi veerde ja näidati, et karbis on veel kooki järel ... haarasime aga kandikult savikausikestes magustoidud ja veel ühed veinid. Tavern oli väike ruum, kus seesolijad kõik üksteist tundsid ja kus hõljus toidu ja fado hõng ning jutukõmin. Ma ei saanud sõnagi aru, aga õnnitleti ja kiideti mitmeid. Nii meeleolukate sündmuse tõttu tahaks siin küll elada ja nüüd on kahju, et eelmise Portos käigu ajal üks noormees mind siiski naiseks ei võtnud - kuna ma olen liiga isepäine ja üksimatkav. Puhtalt minu viga.    Päikeseloojang Gaia poole peal, kindluse müürilt vaadates. Päikeseloojangu vaatamine oli Portos igaõ...

  Täna oli Budapestis tuul lõunakaarest ja nii kohutavalt külm enam polnudki nagu eile. Aga kui ma eile hõiskasin, et lund üldse pole, siis tuli täna õhtuks maha arvestatav lumekiht. Nii et õhtuks külmusin ja märgusin ikkagi läbi.  Buda lossi aga nägin täna juba lähemalt, sest tuul ei puhunud mind sealt minema. Ja mis mulle kõige sügavama elamuse jättis, oli Fishermenide bastion. Iidsest kultuurist pärit hoonete hulk on Budapestis märkimisväärne. Väikesed peened tornikesed.  Hästi palju vanaaegseid kujusid. Ja siis loomulikult nende kunstiteoste külge ja kõrvale lajatatud suured mustad kuubid. Ja kellelgi ei teki küsimusi.  Vaade Doonaule. Valge kivi, aga lähedalt vaadates kuidagi hingematvalt, või pigem - hinge minevalt kaunis. Mälestusi täis.  Vaatamata sellele, et ma olen kringliks külmunud nende päevadega, mulle meeldib Budapest sama palju nagu Porto. Selline linn, kuhu tahaks kindlasti tagasi tulla. Paljukest ma siis nägin nii lühikese ajaga. Muuseumid taha...